Üks suhtedilemma

Mõtted on kuidagi kinni jooksnud. Ei istunud mulle seekordne palavus. Tänane jahedam ilm on juba märksa parem ja ajuski on teatavat liikumist märgata. Mis omakorda on väga oluline, sest suurem kirjatöö on ikka veel tegemisel, kuid kuumaga kipub toppama.

See selleks, ju siis on parasjagu käsil üleminekuperiood mõttelaiskuse ja mõttevirkuse vahel. Seniks panen siia ühe tsitaadi, mis mulle meeldis Emily St. John Mandeli tsivilisatsiooni hukkumise järgses romaanis “Jaam Üksteist” *. Ilusaid mõttekäike ja selgeid ütlemisi oli ses teoses palju, aga piirdun selle ühega, sest selles on noore autori kohta väga hästi ära tabatud inimsuhetes alatihti ette tulev moment, igavene dilemma, mis  just nimelt oma sageduse tõttu on väga paljudele tuttav ja painajalik:

"Ma olen mõelnud ühele asjale, mis tundub karm, nii et anna andeks: sa ütlesid, et jääd alati mu sõbraks, aga tegelikult sa ju ei ole minu sõber. Ma taipasin seda alles hiljuti. Sul pole minu elu vastu vähimatki huvi.
See kõlab kibestunult, aga see pole nii mõeldud, V., ma lihtsalt konstateerin fakti: sa helistad mulle ainult siis, kui mina sulle enne helistan. Oled tähele pannud? Kui ma helistan ja jätan teate, helistad sa tagasi, aga esimesena ei helista sa kunagi. Ja minu meelest on see üsna kohutav käitumine, V., kui sa peaksid nagu olema kellegi sõber. Alati tulen mina sinu juurde.
Sa ütled alati, et oled mu sõber, aga sa ei tule kunagi ise esimesena ja ma arvan, et ma pean lõpetama sinu sõnade kuulamise, V., ja arvestama hoopis sinu tegusid. Minu sõber C. arvab, et minu ootused sõprusele on liiga kõrged, aga minu meelest pole tal õigus."

Apokalüptilised fantaasiad ei ole just mu lemmikteema, aga seda raamatut soovitan lugeda küll, just nimelt selle kohatise peensuse ja peenetundelisuse pärast, mis autori kirjeldustes ilmneb ning hukueelset ja -järgset maailmapilti seob.

* Tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak 2016.