Värvisin täna mune. Ärge tulge nüüd noomima, et suurel reedel ei tohi mune värvida. Oli aega, oli tahtmist - munadevärvimine on omamoodi keskendumist nõudev meditatsioon. Iseäranisti siis, kui munakoored on nii õhukesed nagu seekordse poesatsi omadel ja kipuvad katki minema, vaatamata kõiksugustele ettevaatusabinõudele.
Aga noh, kolm tervet kõhna kenakest sain ikka üles pildistada. Nagu olen siin varemgi kirjutanud, olen munadevärvimisel endiselt sibulakoorteusku.
Seekordsed munadepühad tulid kuidagi ootamatult kiiresti. Eile märkasin ehmatusega, et mul on kaugematesse kohtadesse lihavõttekaardid saatmata - millegipärast oli tunne, et seda tuleb alles aprillis teha. Kaardiootajad internetti ei kasuta, ju siis tuleb nüüd pühadeajal neile kenad pikad kirjad kirjutada.
Eile oli ka isa 106. sünniaastapäev. Üks saatus, millega ma lahutamatult seotud olen, sai siis alguse. Olen mõnikord mõtelnud, kui palju huvitavaid kaasaegseid tal oma noorpõlves oli. Selliseid, keda mina olen koolis õppinud. Tema aja inimesed...
Laulu koht: https://youtu.be/Hjr9OyJMqkY
Sibulakooremunad on kõige ilusamad. Häid pühi veel võib vist soovida ! Ja muidugi ilusat kevadet ...
ReplyDeleteAitäh, Nataly, heade soovide eest. Häid pühi ja kaunist kevadet ka Sinule!
Delete