Vaatasin paar päeva tagasi väga mõtlemapanevat filmi. USA eluloodraama "Experimenter" (2015, Magnolia Pictures; eesti keeles siis vist "Eksperimenteerija " või "Katsetaja") stsenarist ja režissöör Michael Almereyda on püüdnud avada 1961. aasta kurikuulsa Milgrami katse olemust, selle mõju muu hulgas ka eksperimenteerijale endale ja tema lähikondlastele.
Osades on Peter Sarsgaard Yale'i ülikooli sotsiaalpsühholoog Stanley Milgramina, Winona Ryder Milgrami abikaasa Sashana ja veel paljud näitlejad nii katsetajate kui katsealustena.
Filmi teevad lisaks eksperimendi julmusele – väljaselgitamisele, kui suuri kannatusi võivad inimesed teistele põhjustada, kui neid selleks kohustatakse –, milleks ühiskond valmis ei olnud, põnevaks ka peategelase otsepöördumised ekraanilt vaataja poole ning vägagi iselaadsed dekoratsioonid, milles avaldub teatud tinglikkus, nagu peategelasele kuklasse hingavas elevandiski.
Vabatahtlikud katseisikud olid katses "õpetajad", kes pidid andma elektrišokke teistele katsealustele – kõrvalruumis viibivatele "õpilastele", kui need vastavad valesti. "Õpilasteks" olid tegelikult näitlejad, kes teesklesid elektrišokkide saamist ning anusid "õpetajaid", et need loobuksid ja rohkem valu ei põhjustaks.
65% "õpetajatest" ei pööranud "õpilase" kannatustele tähelepanu ja jõudis 450voldise šokini. Algselt eeldas Milgram, et võigast tegu on suutelised toime panema umbes 4 protsenti katsealustest. Katsete tulemused jahmatasid nii teda ja tema meeskonda kui ka ühiskonda.
Milgrami eksperiment tekitas palju kahtlusi teaduslike eksperimentide uurimiseetika osas. Tema katsed põhjustasid katsealustel tugevat stressi, ka ei olnud katseisikud täpselt teadlikud eksperimendist ja ei olnud seetõttu andnud ka teadlikku nõusolekut.
Filmis on palju konfliktseid olukordi, kohati lausa valusat traagikat, aga ei puudu ka mõnus koomika. Kerge vaatamine see ei ole, paeluv küll.
No comments:
Post a Comment