Täna saab see blogi kaheksa-aastaseks ja postituse numbriks on 999. Nii et ka postituste "ümmargune juubel" on kohemaid tulekul.
Täna meenutan blogijaid, kes tegid blogimaastikul ilma siis, kui ma alustasin. Mingit paremusjärjestust ei hakka ma kokku sättima. Nimetan ainult mõnda, kes blogipidamisest kas loobunud on või üliharva kirjutavad või on FBsse üle kolinud, aga kelle blogid on internetis alles ja neis leidub palju põnevat ka n-ö järelnoppimiseks:
Sjgelle "Minu elu pisiasjad"
Ti:a "Tiiauspaikka"
Kukupai "Elumere lainetel"
Kaja "Karuema päevaraamat"
Udo "Jutuks saanud mõtted"
Oma blogi kustutas, jättes ainult hüvastijätulause, erakordselt huvitavalt kirjutanud Kaamos rules "Halleluuja, kevad tuleb ikkagi". Ka paljud teised on oma blogid kustutanud või juurdepääsu sulgenud.
Nimekiri ammu alustanud vahvatest blogijatest võiks olla palju pikem, aga blogirändudega kavatsen ma tulevikuski jätkata ja neistki kirjutada, kes samuti mu blogimise algusaastatest pärit, kuid praegu hoogsalt ja huvitavalt jätkavad. Olgu siis seekord nii.
Olin ka kuidagi ... vist pettunud ... kui Kaamos ühtäkki kadus. Justkui laps, kelle lemmik-mänguasi ära võeti...
ReplyDeleteMul on 10 aastat blogimist, kohe varsti kukub 11 täis, aga mu esialgne blogi Toidutares kadus ka, ilma et ma ise oleks teda kaotanud. Üht-teist olin arvutisse tõstnud... kuigi, mis sellega ikka peale hakata :) Mis läinud, see läinud :)
Sellesse blogisse: ikka jätkuvalt häid mõtteid!
Aitäh, Tegelinski!
DeleteNeid minust märksa kauem blogijaid on väga palju, aga mina teadsin tükk aega ainult neid, kes Bloggeris olid, hiljem ka Wordpressi omi. Vist blogisid paljud ka Delfi juures (kui ma ei eksi), mujal samuti, ja tulid Bloggerisse alles hiljem, nende hulgas on samuti hästi huvitavaid kirjutajaid.
Kaotsimineku vastu tuleks blogist koopia teha kas oma arvutisse või näiteks Wordpressi. Selle saab ju privaatseks panna. Kui just internet olematusse ei kao, siis on vähe tõenäoline, et Bloggeri ja Wordpressiga korraga saaks midagi juhtuda.
Aitäh, et hea sõnaga meenutad. Eks mu elu muutus Pärnusse kolides kardinaalselt sellega võrreldes, mis oli "enne". Kirjutasin mõnda aega veel teise blogisse lastelastest, aga see on ka soiku jäänud. Tütar küll ärgitab, et võiks jätkata. Asi on ka selles, et mu fotokas ütles üles ja mul pole enam oma fotosid.
ReplyDeleteOli vahva aeg see blogimise hiilgeaeg. Selles ajast on jäänud harjumus blogisid lugeda. Siia hüppan ka alati sisse. Oled ikka nii tubli ja sisukas. Jõudu Sulle!
Aitäh, Helle!
DeleteTollele blogimise ajale olid iseloomulikud rohked asjalikud kommentaarid, niisugune sõbralik omavaheline suhtlemine, mis köitis ja paelus.
Mis fotokasse puutub, siis mul ka ei ole juba kaua aega fotokat, lõpetas üle-eelmisel kevadel funktsioneerimise. Seepärast on mul fotosid palju vähemaks jäänud. Moblaga pildistan küll, aga tunduvalt harvem kui fotokaga ja moblafotod ei ole ka nii hea kvaliteediga, vaid n-ö ajavad kuidagi asja ära. Aga blogimisele takistuseks ei ole ma seda lasknud saada.
Nii et tule tagasi ja jätka edasi!
Mul pole fotokat olnudki ja ka pole hullu :)
ReplyDeleteVõib olla ma idealiseerin, kuid mulle tundub, et kirjutajate tase üleüldse oli viidatud ajal oluliselt parem, sisukam aga kindlasti.
Tundub küll...
DeleteAga võib-olla on maailm muutunud.