Mõttelised jooned aastate vahel on haprad

Kõik läinud aasta küünlad on põlenud...

See on ilus hetk, see mõtteline joon või avali uksega sein kahe aasta vahel, mil vana lahkub ja uus oma õigustesse astub. Uus aasta on nagu lapsuke hella ema rüpes - veel pole täpselt teada, kas ta toob seda head ja paremat, mida me temast loodame, või on ta nagu tüütu pahandusttegev mürakaru, kellega meie suhted ei laabu. Ikka ja alati on lootused suured - see on inimlik, aga nende täitumine sõltub lisaks meile veel tuhandest pisiasjast me ümber, olgu neiks siis olud või inimesed.

Läinud aasta lõpuks võisin ütelda, et mul pole (vähemasti enda teada) kellegi ees ühtki lubadusevõlga. See on hea, südamekerguse tunne.

Tilgaks tõrvaks meepütis kujunes see, et mu üks tööandja vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei tasunud mulle aasta lõpus tööde eest, mille eest lepingu järgi oleks pidanud juba mitu kuud tagasi maksma. Olen niisugustel puhkudel mõtelnud, kas tegemist on tasumatajätnute süüdimatusega või pahatahtlikkusega ja polegi enda jaoks vastust leidnud. Ju on siis võõra raha (ehk ootajatele maksmatajäänud töötasude) eest hea jõulupuhkusel käia. Ja võib-olla pakub mittemaksjale kõditavat rahuldust ka see, kui teine inimene oma õigusega välja teenitud tasu temalt mitu korda küsima/paluma on sunnitud.

Üks vana õpetussõna ütleb, et tee teisele seda, mida tahaksid, et sinule tehtaks. Niisugusele kroonilisele mittemaksjale on raske head soovida ja lojaalne olla. Aga igal oinal pidavat oma mihklipäev tulema, nii ei usu ma, et tööandjatele, kes tööde eest tasumisega nii palju viivitavad (ja selliseid pidavat Eestis päris palju olema), kuigi hea aasta tuleks.

Head on elus õnneks siiski rohkem. Vaatasin eile õhtul Ilmar Raagi filmi "Eestlanna Pariisis" - sellest, et inimlikku headust vajavad kõik, olgu nad siis Eestimaal või Pariisis, lähedal või kaugel, vanad või noored või päris elu alguses. Alati jääb lootus, et uuel aastal on parem...

...kuigi mõttelised jooned aastate vahel on haprad. Aga inimelu on neist veelgi hapram.  

Fotol olen kasutanud rootsi kunstniku Åsa Gustafssoni postkaarti (2013).