Isa Browni oodates

Inglise krimkades on kummalisel kombel midagi rahustavat. Isegi siis, kui mõnes Midsomeri tüüpi idüllilises väikekülas kurja käe läbi nii palju inimesi maha lüüakse, et ega palju rohkem selles külas vist elanikke polegi. Kõik need Sherlock Holmes'id, miss Marple'id, Hercule Poirot'd, Barnabyd jt,  kes sündmuste käiku selgust püüavad tuua, on nii muhedad ning lausa geniaalse intellekti ja intuitsiooniga, et neid on lust vaadata. Isegi siis, kui film ise võib-olla kõige kirkam polegi.

Ma ei sattunud vaimustusse, kui ERR novembri lõpul teatas, et ETV hakkab näitama BBC uut krimisarja "Isa Brown". Aastaid tagasi ostsin endale kaks mahukat ingliskeelset köidet Holmes'i ja isa Browni lugudega. Esimese lugesin ribadeks, teisega alustasin korduvalt, aga millegipärast tundusid külavaimuliku 51 lugu mulle igavatena. Nüüd on neid mitu korda ka eesti keeles ilmunud, kuid pole mind paelunud. Aga sarja vaatan mõnuga.

Täna õhtul on vaadata juba sarja 4. osa - kokku on neid 10. Ja tuleb öelda, et neis on kõik inglise krimisarjade head omadused. Jälle üks tore küla oma veidi kentsakate inimestega, kelle korraldatud keerdkäike taas üks muhe tegelane harutab. Mõnikord on süžee küll nii lihtne, et lahenduskäik juba enne lõppu vaatajale aimatav, aga see ei riku vaatemängu.

Raamatutegelaseks sai isa Brown 1911. a, praegu näidatavas sarjas on sündmustik viidud 1950. aastatesse. Minu meelest päästab see palju ja muudab vaatamise huvitavamaks. Nagu ka see, et väliselt tähelepandamatu lüheldase ja tüsedavõitu külavaimuliku asemel on ekraanil hoopiski küllalt pikakasvuline mees, kes minu arvates mõnevõrra meenutab välimuselt isa Browni loonud mitmekülgset inglise kirjanikku Gilbert Keith Chestertoni (1874-1936) ennast.

Igatahes on Mark Williamsi mängitud isa Brownis märgata natuke neid omadusi, millest kirjutas Ants Oras Loomingus nr 1/1937 iseloomustades Chestertoni: "Kurvakujulisuse, kõhnuse, eluvõõruse asemel äärmine priskus, paksus, jõud ja otse pakatav elurõõm! Pikk, lai, kerekas hiid lopsakate juuste, laialt voolavate – kui soovite, lotendavate – riietega, kelle silmad näisid unistena, kuid elustusid jalamaid, kui jutt puudutas probleemi, millest ta oli huvitet." (Vt: Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika.)

Foto: ERR.