Esimene neist on küll rohkem inimsuhete ja üksinduse valdkonda kuuluv, nukker ja filosoofiline pihtimus, aga selle üheks ajendiks on toiduvalmistamine ja -hankimine. Kommentaarides on meelde tuletatud ka Aino Põntsoni, kes mõnikümmend aastat tagasi väga usinasti võililledest ja tammetõrudest maitsva toidu valmistamist propageeris. Mulle meenus seepeale, kuidas ta kord ajakirjanikele oma kodus nende toitude ja -jookide degusteerimise korraldas. Huvitav maitseelamus oli.
Teise, väga laheda postituse puhul tundsin lugedes äratundmisrõõmu, sest selles käsitletud toiduvalmistamise põhimõtted langevad päris oluliselt minu omadega ühte. Eelistan minagi toiduvalmistamisel üsna vähe nõusid kasutada ja igasugused supid, kördid, ühepajaroad, rokad jm seesugune segapuder meeldivad mulle ka. Kommentaarid andsid samuti rohkesti ainet kaasamõtlemiseks.
Eelnev ei tähenda, et ma ilusasti serveeritud toitudest mööda vaataksin. Need pakuvad mullegi silmarõõmu. Mõnikord isegi väga kauaks. Siiamaani mäletan, kui efektsed olid kudruskaelsed luigekoogid suurtel kandikutel kunagi ammu rahvusvahelises ajakirjanike puhkekodus Balatoni järve ääres ühel pidulikul lõunasöögil. Ja toidublogides peegelduvat toidukunsti naudin ma ka; üks neist, milles mõtisklused ja toidutegemine harmooniliselt ühte sulavad, on juba hulk aega mu blogrolliski.
Minu kokakunsti "kõrghetki" on tabanud nii kiitus kui kriitika. Areng on ka märgatav. Kui ma näiteks aastaid tagasi leidsin, et leidlik on borši sisse panna korraga keema ka terved kartulid, et neid hiljem n-ö punaste kartulitena prae juurde pakkuda, siis sööjad sellest ei vaimustunud. Kui ma aga praegu kartuli-, porgandi- ja läätsekörti keedan, öeldakse, et paremat toitu polegi.
Aga küllap ei olegi nii väga tähtis, mida sa teed ja kuidas teed. Oluline on, et sul oleks, kellele teha, kellele väljendada toidutegemisega oma armastust.
Minu foto, 2012: kohe läheb FB-st leitud õpetuse järgi "vuntsidega viinerite" valmistamiseks.
No comments:
Post a Comment