Inimene on tilluke mutukas taevalaotuse all. Kõnnib siis see mutukas mööda (raba)rada ja avastab järsku, et taevast tahaks nagu teine, veel väiksem, aga ikkagi hirmsuur mutukas talle kraevahele laskuda. Mutukas vaatab teist mutukat ja saab siis aru, et teine koob hoopiski võrku, nii habrastest niitidest, et neid pole vastu taevast nähagi, ainult seal, kuhu keegi veel väiksem on kinni jäänud, on mingi saagiträhn. Võrgukuduja tunneb suvest rõõmu, naudib üürikest päikesepaistet, rajab oma teed, elab oma elu, ei kavatsegi inimmutukat rünnata, teab, kas üldse märkaski teda. Nad on küll ühe maa peal, aga ometigi teineteisest kosmilistes kaugustes.
Ja kui inimmutukas hiljem vaatab sel üürikesel kohtumisel klõpsatud fotot, siis näeb ta, et võrgukuduja mutukas on natuke nagu musta südamekese sarnane, ainult jalad turritavad sellest südamest välja. Mnjah, rõõm suvest...
Teiste fotojahiliste suverõõmud on siin.
Vahva usin suvenautija.
ReplyDeleteVäike karvakasvanud südameke :)
ReplyDeleteÄmblik ja inimene. Kui vähe on neil ühist eluolulist. Ometi võivad nendegi teed ja pilgud ristuda ja panna mõlemaid mõtlema elu kummalisuse üle.
ReplyDeleteHoopis teisest vaatenurgast kui muidu.
Igatahes, väga rikastav.
Heh, mina kaesin, et must südametunnistus sinivalge taeva taustal...
ReplyDeleteÄmblik vöib meeldida vöi mitte, aga lugu on tähelepanu väärt.
ReplyDeleteTähelepanuväärne, seega.