Vahel paneb mind lausa imestama, mida kõike võib mälusoppidest esile kerkida.
Üks väga ammune bussisõit näiteks. See oli veel siis, kui Eestimaal palju vähki püüti. Kuskil maantee ääres silla lähedal tegi tolmunud pika ninaga buss peatuse ja mehed käisid jõest vähki püüdmas, et siis jälle bussi tagasi tulla ja edasi sõita - Tallinnasse jõuti täpselt õigel kellaajal, vähid pangedes sabistamas. Mina, umbes viieaastasena, olin sellest väga põnevil.
Seda mäletan ka, kui linnaliinide busside lõpp-peatus praeguse Viru hotelli kohal asus. Suur väljak oli, kaubamajagi polnud veel ehitatud. Lastehaigla maja oli veel püsti ja lõpp-peatuse lähedal oli tsirkusehoone. Bussid olid mu mäletamist mööda kollakat värvi ja praegustest palju pisemad, aga sõitjad omavahel lõbusad ja lapse jaoks jätkus neil alati naeratusi.
Naabritüdrukuga koos käisime Nõmme kodule kõige lähedasemas bussipeatuses autode ja busside nägusid vaatamas. Neil kõigil on ju erinev ilme. Vähemasti siis oli: mõni pahur, mõni muhelev, mõni nagu toriseja päkapikk, teine töntsakas külaeit. Liiklus Vabaduse puiesteel polnud toona kuigi tihe, iga mööduv masin oli sündmus ja meie loendamismängu keskpunktis.
Eilsel Tallinna Autobussikoondise ja Tallinna regulaarse linnabussiliikluse 90. aastapäeva bussinäitusel Vabaduse väljakul nägin paari ammust tuttavat bussi ka. Näiteks see ZiS-127 oli TAK-is kasutusel 1956-1973. a. Pikaliinibuss, mis oli oluliselt laiem kui normid ette nägid, seetõttu oli temaga raske sõita. Need bussid olnud kiired ja vastupidavad, juhid nimetasid neid "reaktiivideks". Puhas vene masin, toodetud Moskvas Stalini nim Autotehases. Tehas nimetati 1953. a ümber Lihhatśovi nim Autotehaseks ja bussidest said ZILid. Nii on tema kohta kirjutatud autobussikoondise kodulehel.
Tegelikult mäletan oma lapsepõlvest veel vanemaid busse ka, ameeriklaste käest ostetud litsentsi järgi valmistatud vene elektrodiiselbusse ZIS-154 ja veel varasemaid ninaga busse GAZ 03-30, aga neid platsil eile polnud.
Eesti Maanteemuusem oli eile Tallinna sõidutanud ühe oma väärikaimatest eksponaatidest, 1942. Austrias toodetud Saurer-bussi. Niisugusega pole ma sõitnud, see oli enne mind. Kollane Ikarus selle kõrval on seevastu üsna hiljutine hea tuttav.
Aga see punane Saureri autobuss nagu ka järgmise foto uhke disainiga punane buss tõi mulle meelde toonase väga populaarse lauljatari Edita Pjeha punase autobussi laulu ("Czerwony autobus", ansambel Družba, 1956), millest ma küll internetist paremat varianti ei leidnud, kui see lühikatke:
Siin siis teine eilse näituse punane iludus, mille juures parasjagu ka bussijuhti intervjueeriti. Ikarus-66, pikav voolujoonelise kerega, diiselmootoriga kolmeukseline linnaliinibuss. Esimene linnaliini Ikarus Tallinnas. 4-taktiline, 6 silindriline mootor asus taga. TAK-is kasutusel 1957-1972.
Tegin pilte bussinäitusel Vabaduse väljakul küll palju rohkem, ka kõige uuematest bussidest, ja võib-olla jõuavad ka need kunagi blogisse, aga siin piirdusin nendega, mis ammuseid aegu meelde tõid.
Minu fotod, 28. mai 2012.
No comments:
Post a Comment