Märgilise tähendusega aastavahetus.
Tuleb uus raha, mitte enam oma rahvuslik tuntud kultuuritegelastega kroon, vaid minu jaoks igava kujundusega stiliseeritud euro. Uus rahalaev, millel tegu vee peal püsimisega. Meie rahvuspääsuke lendab ära...
Ja nagu selle vastandina suur võimalus meie kultuuri senisest enam maailma viia - Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn 2011. aastal.
Olen käinud ühes suures linnas just sel ajal, kui see oli Euroopa kultuuripealinn. Genova, Genua - linn, mis mulle vastakaid tundeid põhjustas. Ühtpidi teadmine maailmaavastusliku tähendusega linnast, Kolumbusega seotult muidugi. Samas ka kultuuripealinnana üles mukitud linnast. Ja kõige kena taustal on see olnud ainuke linn minu reisidel, kus mul on tegu olnud taskuvarastest mustlaslastega, kes turistide kallal oma "töövõtteid" harjutavad. Üsna vähe puudus sellest, et oleksin kogu oma kaasasolnud rahast ilma jäänud. Nagu pilkena kujutab Tallinna kui kultuuripealinna mark endast mõnevõrra muudetuna taskuvaraste eest hoiatavat märki.
See talv on tuisune. Ka tuisk on märk. Ilus oleks mõtelda, et pilverahvas puistab meid üle oma säravpuhta rikkusega ja mõtleb üllatunult, et me ei oska sellega midagi peale hakata. Unistus lumest on see, millel on meie jaoks väärtus. Liiga palju lund muutub väärtusetuks, koormavaks, vastumeelseks, tüütuks. Aga mingil määral on see hoiatus, et kõik asjad, mida on liiga palju, kaotavad oma väärtuse.
Seejuures ei tea me veel, kui palju soppa lume alt kevadeks (loe: valimisteajaks) välja sulab.
Läinud aasta märksõnu on palju. Veel rohkem võib neid uuelt oodata. Hingepuhtust. Südamesoojust. Tervist. Õnne. Helgust ja hellust. Loovust...
Kõik saavad, kuid mitte kõike. Igaühele oma. Aga kõike võib soovida ja loota. Ajast aega, aastast aastasse, sest uus aasta algab jälgedereaga valgel lumel.
No comments:
Post a Comment