S ei olnud esimeste tähtede hulgas, mida me koolis õppisime. Oli alles aabitsa 54.-55. leheküljel. Kasside ja Sassidega koos. Konksjas täht, mida ilukirjavihikusse oli viisnurksulega päris raske kirjutada.
Mõni laps susistas oma s-tähte, sai siis õpetajalt riielda ja pandi tegema hääldamisharjutusi. Umbes niisuguseid: Siim, säh söö sina see soe sai, siis saad soolast seasinki... Seasingist ei teadnud meie põlvkond linnalapsi suurt midagi, sest poest oli seda harva saada, aga turul lihakarnis rippus suuri seasinke küll. Parematel päevadel laskis ema mõne sellise küljest viilu lõigata. Hästi maitses!
Mõni laps jälle armastas s-tähega igasuguseid olustikulisi sõnu tarvitada. Niisugust lausropendamist, nagu nüüd koolilaste hulgas kombeks, toona polnud, aga need s-tähega sitased sõnad susisesid koolimaja koridorides küll. Õpetajad ajasid neid pahandamisluuaga taga, aga s-id olid krutskeid täis.
Sisinad ja susinad, mida s võimaldab on omamoodi huvitavad. Külili s on aga peaaegu nagu pool lõpmatuse märki...
Aabits siis 1953. aastast.
Teiste s-susistajate pildijaht on siin.
ma mäletan susina tähte sellega seoses, et seda raske kirjutada oli.
ReplyDeletekusjuures see on ka peagu kõigile lastele raske kirjutada.
aga piltidest külilikukkund S on ehk veetlevaim :)
Aabitsamõte, eriti koos kiisutamisega on ju super! Aga see pisut arhailise S-i pilt on minu arvates kõige ilusam, varjuga, natuke nurgas oleva S-iga... Vaikne ja mõtlik.
ReplyDeletePikali kukkunud hõbedane S ja siis see vanas kirjas s on lahedad leiud :)
ReplyDeleteSäh siis. S-id siia sikutatud sealtpoolt seda sajandit.
ReplyDeleteMulle vanad aabitsad meeldivad. Ja nüüd olen kade, et ise sellele mõttele ei tulnud :)
ReplyDeleteMul on terve hulk S-iga algavate nimedega linnade pilte ka, aga need peavad järge ootama, siinsed tundusid huvitavamad.
ReplyDeleteTunnistan, et külili S on peaaegu et korduvkasutuses - see oli kord fotojahi kunstiteema juures ka koos terve sõnaga "KUNST" KUMU juurest.
See külili kukkunud S püüab pilku. S oma sümmeetrilisusega on väga kunstiline
ReplyDeleteSee vana S on vist kõige pilkupüüdvam sellest hulgast...
ReplyDeleteNõnda lihtne, aga põnev lahendus - S just sellisena nagu ta on - kirjatähena!
ReplyDeleteHea, et kooliajal ei pidanud selliseid gootipäraseid tähti maalima, ma poleks vist praeguseni veel kirjutada osanud :)
ReplyDeleteKas ma näen õigesti, et see üksik "S" on mingil kiviseinal tõenäoliselt mingi sõna algustäht?
Suveniirid :)
ReplyDelete