Üle hulga aja käisin eile kesklinnas. Kõik vajalik tehtud, tahtsin minna Leiburi pagariärisse Suur-Karja tänaval. Aga võta näpust!
Uksel kiri "Suletud", aknast näeb täiesti tühja ruumi. Ei ole mõnusat koogilõhna, pirukatekuhje vitriinides, linna paremaid torte, kohvijoojaid väikeste laudade taga, tuttavaid müüjannasid, kellega vahel on peale kaubaostmise ka lihtsalt juttu aetud. Ei ole ka leivamüügipoolt. Midagi ei ole. Läinud...
Kahju on. Selle poega seostuvad toredad mälestused. Nii kaua kui ennast mäletan, on justkui ka see leivapood olemas olnud. Siit olen kümneid torte ja sadu pirukaid, kooke ja saiakesi ostnud, sadu tasse kohvi joonud. Kui pitsad alles moodi tulid, siis ampsasin siin oma esimesed pitsad. Neid sai tihti ka kaasa ostetud. Siinsed võisaiad olid aga parimad!!!
Siia oli alati hea sisse astuda, sest koht oli käidav. Teenindus oli kiire. Siin olen käinud nii üksi, kui ka lähedaste ja sõpradega. Minu poolt ainult kiidusõnad.
Mingil hetkel märkasin, et leivahind on selles poes kallim kui mujal. Leiba hakkasin mujalt ostma. Aga kooki-kohvi käisin ikka pruukimas. Mitte küll enam nii sageli, kui varasematel aegadel. Võib-olla see kallinemine oli üks põhjus, miks tavalised linnakodanikud seal vähem käima hakkasid. Ei tea.
Kahju on, et omamaine tore ja teenekas koht kadunud on. Märkamatult. Võib-olla tuleb sinna järjekordne välismaise hilbufirma kauplus.
Loodetavasti ei tähenda see, et meie Leiburil tervikuna halvasti läheb...
Sai ka selles kohas nosimas käidud, kui Tallinna sattusin. Hea koht, kus aega maha võtta. Polnud kirves ka. Ega liiga puupüsti täis.
ReplyDelete