"Oli aasta 2081 ja kõik olid lõpuks võrdsed. Keegi ei olnud targem, ilusam, tugevam, kiirem..."
Kõik olid tasalülitatud. Ja siis äkki oli seal üks poiss teistest intelligentsem.
Kurt Vonneguti lühijutt "Harrison Bergeron" on täiesti ilmselt üks neid teoseid, mida võib lõputult edasi arendada. Või siis kurva lõpuni. Poliitiline satiir, ulme, aga võib-olla hoopis tegelikkus, mille poole maailm on teel.
Vaatasin eile selle ainetel 1995. aastal tehtud filmi, mis 1961. aasta lühijutust paljuski erineb. Aga on kahtlemata haarav.
Missugused oleksime meie selles tasalülitatud maailmas, mille poole püüdlemisest on märke meilgi? Kas me zombistume või on meis veel mingi intelligentsiimpulss? Kas me tahaksime elada maailmas, kuhu ei sünni enam iialgi ühtki Beethoveni-taolist heliloojat? Kas me tahaksime olla tundetud, teadmatud armastusest? Kas me tahame, et keegi dikteerib, mida me tunda ja teada võime?
Väga hea film on. Noored peaosalised on hästi valitud, Harrisoni vanemad ja pruut on ehmatavalt masendavad kujud... Väga hästi mängib selles filmis Christopher Plummer - ja tal on mida mängida. (Muide, just täna on 1929. aastal sündinud Plummeri sünnipäev.)
Vonneguti juttu saab lugeda siit.
Filmi saab vaadata siit.
Ja siis edasi mõtelda...
Làksin Google'isse filmi vaatama, aga praegu seiskub see iga minuti tagant. Proovin homme uuesti, sest teema tundub mulle pònev. Katsun ka jutu mònes kodusemas keeles ùles leida, sest inglise keeles saan aru ainult suurtes piirjoontes.
ReplyDeleteAga ùks uudishimu tekkis mul kohe- mina mòistan vòrdsuse asemal hoopis teist asja. Mitte,et kòik ùhtemoodi oleksid, vaid et igaùhe elul on sama vààrtus.Tànavanurgal oleva kerjuse eksistents ei ole vàhem oluline USA prsidendi oma. Tema ainulaadsus on vòrdvààrne kòige mòjuvòimsama poliitiku ja kòige rikkama tòòsturi omaga. Tòeliselt vòrdses ùhiskonnas, ei lùkata kedagi vàlja tema omapàra pàrast. Paradoksaalselt tekitab just praegune ebavòrdne ùhiskond jàrjest enam sarnanevaid ùksikisikuid, sest kòk tahavad selle kòige edukama ebavòrdse sarnased olla.
Vabanda, et rààkisin, enne filmi lòpuni vaatamist, aga tuli lihtsalt spontaanselt. Pàrast kommenteerin uuesti :)
Ciao!
Ma üsna meelega ei tahtnud seda filmi väga ära seletada. Jutt on täiesti erinev, film minu meelest mõjusam. Võib-olla on sulle huvitav blogist "La Voce del Gongoro" 11. nov 2008 sissekanne "Egalitarismo, rivolta contro la natura #2", mis teemat just Harrisoni-looga seoses analüüsib. Leidsin selle, kui hakkasin vaatama, mida itaalia keeles on, leidsin ka paar filmi kriitilist ja tutvustavat teksti... Kui itaalia-googeldad, siis kindlasti leiad ise rohkem.
ReplyDeleteSinu võrdsuse-käsitus sobib mulle täiesti. Vonnegut vaatab asja ilmselt satiirivõtmes ja tegelikult tema Harrison mässab selle sundvõrdsuse vastu, mida igasugused maatriksid peale suruvad.
On tore kokkusattumus, et leidsid Gongoro blogi, mille jàrjekindel lugeja ma olen. Tòsi, mitte alati nòus, aga kùll leian ma sealt alati mòtlemisainet ja pònevat informatsiooni!
ReplyDeleteGongoro làhtub arvamusest, et vòrdsus ei ole mingi vaieldamatu eetiline ideaal, kuna tema paikapidavus ei ole tòestatud praktikas (st. jààb ainult teooria tasandile)Ja kui ùks ideaal ei toimi praktikas, siis on see vale ideaal.Ei ole nòus.
Gongoro seletab ka vòrdsust nagu "uniformità", individuaalsusest loobumist ning ebainimlikkust ja ebavòrdsust kui mitmekesisust. See on just post , millega ma nòus ei ole, kuna arvan, et vòrdsus on hoopis iga individuaalsuse vààrtustamine(loomulikult kuni see teisele inimesele halba ei tee),austus omapàrade vastu.
Mul on tihti olnud kiusatus mònda tema posti ka tòlkida,àkki kunagi teen ka seda.
Aga filmi-jàrgse kirjutamiseni!