Naistefoorumites kirutakse vanemate (enamasti emade) juures elavaid täiskasvanud lapsi (enamasti poegi) ja nimetatakse neid memmekateks. Justkui oleks tütarde koduselamine kiiduväärsem, nagu nemad ei saakski täiskasvanuks? Tütardele ei kleebita nii kergelt ja tihti mõtlematult külge silti „memmetütar”, samas kui täiskasvanud, aga vanematega koos elavat poega tituleeritakse „memmepojaks”.
Kodud, kus mitu põlvkonda elab koos, nagu oli muiste ja just Eestimaal kombeks, on vähemuses. Mallid näevad ette, et niipea kui sul hakkab habe kasvama, lidu kodust kõigi nelja tuule poole. Mida halvemini sa seejuures vanemast põlvkonnast arvad, seda parem.
Kõik pannakse ühte patta: on täiskasvanu, elab koos vanematega, ema või isaga, järelikult on hale, küündimatu, ei oska majandada, elab vanemate armust, ei sobi naisevõtuks või meheleminekuks, on saamatu jne. Ema sunnib ja surub oma armastust peale, ei lase last vabaks jne. Isegi psühholoogid, kes aeg-ajalt küll nendivad, et iga perekond on ainulaadne, unustavad selle tegelikult suhete kirjusid puntraid analüüsides ära ja tahavad kõike näha nii, nagu üldine ettekujutus nõuab.
Sageli unustatakse olud. Kui kodus on avar elamine, miks peaks siis mõlemad pooled, nii vanemad kui ka täiskasvanud laps, kitsama peale kolima? Koos on kergem majandada. Just koos, mitte nii, et vanemad teevad kõik ette-taha ära või laps peab üksi kõike korraldama. Sõna „peab” on siinjuures muidugi vale. Vahel on tarvis ja on vaja. Siis näiteks, kui vanemad on haiged või vigased või ei tule mingil muul põhjusel endaga toime. Oleks üsna kole nõuda, et poeg peaks siis kodust ära minema, sest ühiskondlik arvamus peab teda muidu memmekaks.
Mitme põlvkonna kooselamise traditsioone on hakatud halvustama, koos sellega sageli ka elukogemust ja -tarkust. Ühtmoodi halvasti arvatakse nii nendest täiskasvanud lastest, kes on hulk aastaid kodust kaugel, hoopis omaette elanud ja siis mingil põhjusel, hinge või vajaduse sunnil tagasi tulnud, kui ka nendest, kes on kogu aeg kodus elanud: kodust kõrgkooli käinud, tööle käinud, abiellumisegi järel kodus elanud.
Paljudel pole ehk tegelikult selle vastu nii väga midagi, et täiskasvanud lapsed oma vanematega koos elavad. Kuid nemadki lisavad klausli: kuni abiellumiseni. Uustulnuk majas, olgu siis minia või väimees, loob uued suhted. Vahel ei aita siis tõepoolest muu kui eraldi elamine, noored kusagil seal, vanad mujal. Aga jäägu see iga pere, nii noore kui ka vana, enda valikuks, mitte ühiskonna ühesuguse ja valitseva arvamusega pealesurutuks.
Ühest foorumist lugesin naise kurtmist, et mees on memmepoeg, helistab iga päev oma emale. Millegipärast arvan, et see mees helistaks lahusolekul ka oma naisele iga päev. Sest ta hoolib… Ja naisel vist polekski selle vastu suurt midagi. Miks pidada siis emast hoolimist halvemaks kui naisest hoolimist?
Jah, isegi pühakiri soovitab hoida oma naise poole, eemalduda vanematest. Aga kõiki asju, kogu elukorraldust saab rajada nii südamele kui ka mõistusele tuginedes. Eesmärk ei peaks olema üksteisest hoolivate inimeste halvustamine, kodust lahkumine kartuses olla „memmepoeg” või „memmetütar”, vaid elu nii, nagu hing ja süda tunnevad – nõnda et endal oleks hea ega kahjustataks seejuures kedagi.
Ilmunud Elukirjas 11/2008.
No comments:
Post a Comment