Selleks ei pea olema gurmaan, et saada läbi elu kestvaid maitse- või toiduelamusi ja -mälestusi. Iga kord, kui mu kodulähedane Maxima kuulutab välja kreebude odavmüüginädala, tunnen suurt rõõmu. Ostan neid siis kohe mitme päeva jao. Maiustades meenutan Nigeeriat.
Just sellel maal sain nüüdseks juba pea kolmkümmend aastat tagasi esimest korda kreebut maitsta. Esimene kreebu, siis kutsuti neid puuvilju küll kuidagi teisiti, oli mõrkjas ja ei maitsenud mulle. Kohalikud ütlesid siis, et ega neid ei söödagi nõnda kui apelsine, nagu meie arvanud olime. Paar tundi hiljem ühes Lagose lähedases restoranis toodi meile magustoiduks kreebud suhkru ja jäätisega – see oli midagi fantastilist. Kreebu oli meile, noortele turistidele täiesti võõras asi, Eestis polnud ma seda veel kunagi näinud ega maitsenud.
Nii me neid kreebusid seal imetlesime, sumedas Aafrika-õhtus, taevas laskumas päike kui kuumendav punkt, musamasinast kostmas lembelaul kahe armastuse vahel kõhklevast naisest. Hiljem sõidutati meid suure basseini juurde, seal nautisime öist ujumist, basseiniääred laternatega kaunistatud, mustad poisid kandikutega apelsine pakkumas.
Banaane anti meile Nigeerias süüa ainult praetult, põhiliselt kalaprae juurde. Et eesti noormeestele praetud banaanid ei maitsnud, tegime vahetust – mina andsin oma kala neile ja pugisin niimoodi peaaegu kümme päeva järjest igal lõunasöögil ainuüksi praetud banaane.
Banaanide kättesaamisega oli Eestis tollel ajal ka suuri raskusi. Kui neid kuskil müüdi, olid järjekorrad tohutu pikad. Kaup sai enne otsa, kui müüja ette jõudsid. Banaaniisu sõin täis hoopis ühel Bulgaaria-reisil, kus Sofias ostsin neid korraga mitu-mitu kilo ja kõik ühtejärgi mööda selle suure linna tänavaid ja parke jalutades ära sõin. Kui banaanid otsa said, avastasin, et olen Sofias ära eksinud. Tee hotelli juurde tagasi oli pikk. Niipalju siis banaanielamusest.
Seekordse odavnädala kreebud, muide, olid/on erakordselt maitsvad.
No comments:
Post a Comment