Kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

Jõuluorav

Selle pildikese, millele jõulusoovi lisasin, näppasin Looduskalendri Talilinnukaamerast, kus see kaunis käharasabaline orav  talvise pööripäeva ennelõunal lindude söögilaual maiustamas käis. Aga ta olevat seal viimasel ajal üldse sagedane külaline, nagu on igapäevaselt ka tihased, varblased, rohevindid, pasknäärid, rähnid ja teised linnud. Igatahes on see kaamera üks tore vaatamine.

EDIT, 23. dets: Lisan ka tänahommikuse veel jõulusema (sest lumisem) pildi ikka sealtsamast:

Talvise pööripäeva eelne tagasipilk 2020. aasta kirjatöödele

Üle kümne aasta olen iga aasta detsembris korranud, et selle blogi traditsioon nõuab talvise pööripäeva* paiku või vahetult sel imelisel päevade pikenemist ja valgenemist tõotaval talvehakupäeval kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest.

Millegagi kiidelda ei ole, kuid päris tühi pole ka see aasta olnud. Kuigi ma ajalehtedesse sel aastal ei kirjutanud, õnnestus teha (peaaegu et) ajakirjanikutööd oma blogis. Kirjutasin mitu korda sellest, et kunstnik Leo Rohlini suur keraamiline pannoo vajab kaitset, sest hoone, mille seinal see oli, kuulus lammutamisele. Õnneks märkas neid kirjutisi Muinsuskaitseameti töötaja ja asus tegutsema. Nüüd on taies hoiul ja kui uus hoone ehitatakse, siis naaseb vist vanale kohale. Muinsuskaitseamet pidas mind meeles oma tänukirjaga tähelepanelikkuse eest pannoo kaitsel. Täpsemalt saab sellest kõigest lugeda siit.

ERR-i kultuuriportaalis ilmus kuus minu kirjutist (lisaks üks veel eelmise aasta eelviimasel päeval). Pärit on need kõik siitsamast blogist, enamasti raamatumuljed, aga kaks ka muul teemal. Lugeda saab neid siitkaudu või blogiotsingut kasutades.

Koostöös kirjastusega Varrak olen tänavu tutvustanud kahtteist raamatut. Lugeda saab neid siitkaudu, kaaned on näha pildil. Neist teostest jätsid mulle sel aastal kõige helgema mulje Ursula K. Le Guini Meremaa-raamatud. Üldiselt oli mul väga paksude raamatute lugemise aasta; neist on nimetamisväärsemad Mika Waltari „Mikael Karvajalg“ ja „Sinuhe, egiptlane“. Koostöö Varrakuga on jätkumas, praegugi loen üht raamatut, millest blogijutu kirjutan uue aasta alguses.

Küllap võin ilmunud kirjatööde hulgas nimetada ka sügisel valminud minu tublide kursusekaaslaste koostatud ja toimetatud kursuseraamatut „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille jaoks lühikese tekstijupi kirjutasin küll juba mõni aasta varem.

Tulevikukavatsustest ma enne ei kirjuta, kui midagi neist tehtud saab.

Blogimine? Blogimisega jätkan, kuni tahtmist ja viitsimist on. Natuke teeb meelehärmi, et Blogtree millegipärast enam mu vanade raamatute lugemismuljete blogi „Tütarlaps linnast“ postitusi üles ei pane, aga mis ma ikka selle pärast põen, sest küllap huvilised leiavad ka need üles, kui soovivad.

* Talvine pööripäev on homme, 21. detsembril, talv algab kl 12.02. Ja teate, sõbrad, sellega käib kaasas, et uus kevadki jõuab järjest lähemale. :)

Seekord on talvisel pööripäeval taevas näha ka kosmilist fenomeni: viimati olid Jupiter ja Saturn teineteisele nii lähedal ligi 800 aastat tagasi (4. märtsil 1226). Astronoomid soovitavad taevasse vaadata, sest Jupiteri ja Saturni „käeulatust“ on Maalt ka palja silmaga näha. Astroloogd aga seostavad seda nähtust meie planeedi muutumise ja n-ö uue ajastu algusega.