„Kompromiss“

Ise ka imestan, et ma Sergei Dovlatovi „Kompromissi“ (1981) veel lugenud polnud, kuigi see juba ammu ka eesti keelde on ümber pandud ja ma sellest palju kuulnud olin. 

See on raamat tema tööaastatest Tallinnas parteilehe „Sovetskaja Estonija“ toimetuses (1972-1976). Mina töötasin tollal „Noorte Hääles“ ja mõlemad toimetused asusid Ühiselu trükikoja vanas majas Pikk 40 ja seejärel Ajakirjandusmajas Pärnu maanteel.

Tundsin paljusid selle raamatu tegelasi, „Sovetskaja Estonija“ ajakirjanikke. Kuskil mu silmamälus on alles ka trepil ja liftis ning toimetuste ühises söögikohas kohatud pikakasvuline Dovlatov. Olime teretuttavad, nagu ollakse siis, kui töötatakse samas majas ja sageli kokku juhtutakse, aga et me pikemalt juttu rääkinud oleksime, seda ma ei mäleta. Mitme tema raamatu tegelasega olen aga korduvalt rääkinud, mul on meeles nende välimus, mõnega suhtleme praegugi veel, paljud on kas manala- või toonelateedel.

Eile asutasin ennast vaatama filmi „Dovlatov“ (2018; Vene, Poola, Prantsuse), aga jätsin vaatamise pooleli, selle asemel otsisin internetist venekeelse „Kompromissi“ ja lugesin huviga. Palju seiku tuli meelde.

Kummalisi ebatäpsusi leidsin ka. Ma ei tea, võib-olla oli see konkreetse e-raamatu viga, mida paberraamatus ja ka eestikeelses tõlkes pole, aga millegipärast oli tolle aja töökangelase Leida Peipsi nimeks Linda Peips ja nimedes vigasid ka teisal. Võib-olla oli see kirjaniku taotlus, et kirjeldatav irduks tegelikust elust ja annaks märku, et tegemist oli vaid kirjaniku peegelduse ja nägemusega. Dovlatov on ise kuskil öelnud, et ei ole eriti faktitruu kirjanik. Samas aga on paljud tegelased oma pärisnimega ja täiesti äratuntavad. Dovlatovi inimestekollektsioon on olnud, nagu ajakirjanikel enamasti, laiahaardeline ja tüüpiderohke.

Nüüd, mil „Kompromissi“ kaudu tolle ajastuga taas silla lõin, hakkasin ka filmi, mis ju Tallinna-aastate eellugu kujutab, järelvaatamisest uuesti vaatama.  Dovlatovit mängiv näitleja on täitsa sümpaatne.

Üks tsitaat raamatust ka – irooniliselt armutu hinnang ajakirjanikele:
„Искренность? Газетчик искренне говорит не то, что думает.
Творчество? Газетчик без конца творит, выдавая желаемое за действительное.
Любовь? Газетчик нежно любит то, что не стоит любви.“

Sireli, sireli...

Leidsin täna sireli õnneõie. Panin lemmikraamatu vahele kuivama – siis leiab teinekord veel. Või leiab keegi teine. Õnneks ei ole palju vaja.

Oma raamatust tahtsin kirjutada. „Nooruse lugu“ on nüüd umbes üheksa kuud poodides saadaval olnud, raamatukogudes veidi vähem aega.

Müügist ma seekord juttu ei tee. Raamatu laenutamisest, mis mind rõõmustab, pole ma aga varem kirjutanud. Just raamatukogude kaudu on „Nooruse loo“ üles leidnud kesk- ja vanemaealised lugejad, nagu laenutusstatistika näitab.

Noorem põlvkond on mõneti pettunud, et raamat ei vastavat nende ootustele (Mae Lender ja veel paar lugejat, kelle GoodReadsis pandud „kahed“ mind kurvastavad), polevat kärtsu ja mürtsu, ei kirjeldata toimetuse pidusid ja omavahelisi isiklikke suhteid, vaid selle asemel on kirjas endise peatoimetaja „kohusetundlikud mälestused“ (nagu väljendus oma arvustuses Jüri Pino).

Aga ma loodan väga, et need, kellele just selline raamat sobib, on selle üles leidnud. Need, kes loodavad Nooruse-aegadest ilukirjanduslikumaid ja meelelahutuslikumaid tekste, võivad ju neid tulevikus ise kirjutada.

Lisan siia viimatise graafiku raamatulaenutuse vanuselisest statistikast (RIKS):

Mina võin kätt südamele pannes öelda, et Nooruse erastamiseelse viimase praegu elusoleva peatoimetajana olen oma panuse selle ammu ilmumise lõpetanud ajakirja kui meie ajakirjanduse ühe olulise verstaposti mälestuse jäädvustamisse andnud. Kõlab ehk pateetilisena või kellegi jaoks õõnsavõitu, kuid nii  lihtsalt on. Ja sellega on see eluetapp minu jaoks lõpuks ometi enam-vähem läbi.

Muide, mai lõpuni on kõik raamatud, „Nooruse lugu“ sealhulgas, Rahva Raamatu e-poes müügil 15 protsenti odavamana. Võib-olla on see kellelegi oluline teave.

Mis raamatukogudest laenutamisse veel puutub, siis mõnes kohas on olemas ka mu teine raamat, 2008. aastal ilmunud „Eestimaa ilu“ lugudega õpetajatest, teadlastest, raamatukogutöötajatest, arstidest, näitlejatest jne, kes Eestit on ilusaks loonud. Usun küll, et te ei kahetse, kui sedagi loete.

Pildiks panengi ühe sirelikobara. Kõik õitseb tänavu kiiresti, ainult mu aknaalused armsad jaaniroosipõõsad on väsinud moega, sest miski on talve jooksul nende ümbrust kahjustanud.

Kuumarabandus. Vaatamisi ja lugemisi

Eile sain kuumarabanduse. Minu mäletamist mööda esimest korda elus. Noorena küll minestasin kuuma pärast paar korda, ükskord mingis järjekorras seistes – tollal olid igal pool pikad sabad. Teised korrad pole meeles. Soojamaa reisidel olen ennast hästi tundnud. Vaid ühel korral, kui mu toakaaslane oli palavast toast hoolimata ahelsuitsetaja, oli mul sant olla.

Aga niisugust tunnet nagu eile pole mul varem olnud. Ei oska seda hästi kirjeldadagi. Teadvust küll ei kaotanud, aga järsku hakkasid tohutud külmavärinad. Täielik vappekülm. 25kraadises toas, kus aken lahti, aga õhk ei liikunud. Nii suured külmavärinad, et ei jaksanud ega tahtnud muud, kui vatiteki alla kerra tõmbuda. Nii lõpmatult külm oli, aga higine ma polnud. Veidi hiljem taipasin ka juua. Umbes pooleteise tunniga toibusin. Tänaseks on kõik kombes, ainult jaksu on veel vähevõitu.

See vatiteki alla pugemine pole küll üheski kuumarabanduse õpetuses kirjas, aga mulle tundub, et see oli antud juhtumi puhul kõige õigem tegu. Andis leevendust. Ärge siiski igaks juhuks järele tehke. Õpetuste kohaselt tuleb ju hoopis eemaldada võimalikult palju riideid ning nahka jahutada niiskete külmade lappidega.

Muidugi juhtus see siis, kui kedagi peale minu kodus polnud. Aga läks õnneks. Arsti ei kutsunud. Nüüd tuksun tasapisi jälle tervise poole. Teen oma tavapärast meditatsiooni. Joon tavalisest rohkem vett. Ainult et kogu aeg tahaks magada.

ETV+ hakkas eile näitama kaheksaosalist venelaste eelmise aasta seriaali „Anna Karenina“. Eilse vahejuhtumi tõttu jäi see mul vaatamata, aga õnneks on igal osal nädalane järelvaatamise võimalus. Vene Annadest on mulle seni kõige rohkem meeldinud Tatjana Samoilova 1967. a. Üldse on maailmas üle 20 filmiversiooni „Anna Kareninat“. Neist viimatine meil nähtu Keira Knightleyga. Kuulsaimad vist Greta Garbo ja Vivien Leigh mängitud. Usun, et ka seekordne variant ei jää viimaseks. Annat mängib selles Jelizaveta Bojarskaja (populaarse "Kolme musketäri" tähe Mihhail Bojarski tütar). Anna loo jutustab selles seriaalis tema pojale Sergeile hulk aastaid hiljem Vronski.

Raamatutest jäi pooleli Janet Fitchi „White oleander“. Filmi ei ole ma näinud, aga raamatule leidsin viite Murca blogist – aitäh! – ja on küll väga poeetiliselt kirja pandud kurb lugu, kuid mitte päris minu jaoks. Muide, leidsin internetist, et „Valge oleander“ on olnud ka Winfrey Oprah' raamatuklubi (Oprah's Book Club) aastaraamat 1999. a.

Moblafoto on eelmise nädala loomaaia ülasemetsast. Küllap on need õied nüüdseks ära õitsenud.