Olemise talutavaks muutmine

Täna hommikul olid mu akna all määrdunud lumel valgele paberile lapsekäega joonistatud olümpiarõngad. Ei tea, kuskohast tuul nad toonud oli või kelle käsi pillanud.

Mõned päevad algavad sümbolitega.

Sotšis juhtuski tore sündmus - ukrainlannad said pingelises laskesuusatamise 4x6 km teatesõidus olümpiakulla. Venemaa jäi teiseks, Norra kolmandaks. Mul oli Ukraina võidu üle väga hea meel. Nii nagu ka selle üle, et Kiievi Maidani vastuolud hakkavad lõpuks ometi mingit rahulikumat lahendust leidma. Naiskond pühendaski võidu oma kodumaale, kus valitsusevastastes meeleavaldustes on hukkunud suur hulk inimesi.

Eestis kiirustab uus peaminister kohta sisse võtma, kuigi eelkäija pole veel kohast loobunud. Mul ei ole sündmuste edasise käigu suhtes erilisi illusioone. Samuti ka lähenevate Europarlamendi valimiste suhtes.

Viimati lugesin Jaan Kaplinski mõtisklevat pihtimust "Isale" (Varrak, 2003). Paar ütlemist sellest:

"Elan liiga kaasa kõigile ja kõigele, inimeste ja loomade saatustele maailmas, kus õnne on nii õnnetult vähe. Aga õnnega on midagi paradoksaalset: inimene saab olla õnnelik õnnetu ja õnnetu õnnelik. Ja ma tean, et kõigele mu pessimismile ja maailmamurele vaatamata elab õnn ometi kuskil minus ja virgub vahel ootamatult. Ta on siiski olemas. Õnn on olemas ja seegi teadmine võib vahel olla lohutav, sellest võib olla küll, et olemist talutavaks muuta."

"... see kõik ei ole nii oluline: nägemata ja teadmata jäävat on ikka lõpmatult enam kui nähtut ja teatut. Seda on lihtne teada, seda on raske mõista ja sellega on raske leppida, kuid ma usun, et nüüd olen leppinud. Kõik ülejäänu on kingitus."

Kui selle esseelaadse eneseavamise lugemist lõpetamas olin, siis juhatati mind Tallinna TV saate "Inimese mõõde" juurde, kus Jaak Urmet usutles Jaan Kaplinskit. Saade oli kavas mõni päev tagasi, 12. veebruaril, aga et ma TTV alaline vaataja pole, vaatasin seda jälle n-ö järelnoppijana. Tasus igati vaatamist. Seepärast panen siiagi lingi:
"Inimese mõõde"

Jaan Kaplinski rääkis saates paljudest olulistest asjadest: suhetest isamaa ja emakeelega, kirja- ja kõnekeelega, keeletoimetajate türanniaga; eneseks jäämisest ja eneseotsingutest, oma enesetundest Eesti Vabariigis ja maailmas üldse; lähedastest (kogu Kaplinskite-Toometite suur pere ja suguvõsa) ja mõjutanud inimestest ning sõpradest (Artur Alliksaar, Juhan Viiding, Uku Masing, Jaan Kiivit) jpt. Aga vaadake ise.

"Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Hulk aega pole ma midagi nii suure lõbuga lugenud kui Jonas Jonassoni raamatut "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"*.  Kui ma loetust pojale rääkisin, võttis ta kuuldu kokku väga täpselt: "See on siis tänapäeva Münchhausen".

See on tolle jutuka kohta just sobiv määratlus, mida toetab ka raamatu pühendus kirjaniku vanaisale, kes ütles: "Seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi".

Tundub, et Rootsis vanadekodust pagenud saja-aastane Allan Karlsson jääb veel kauaks elama, sest tal on nii üksi kui ka oma kambajõmmidega õnnestunud lugejatele rahulolu, heatujulisust ja naudingut pakkuda, võttes seiklusrikkas pagemises ja elus ning 20. sajandi ajaloolistes suursündmustes elegantselt välja kõiki kurve ja käänakuid.

Mõned pudemed sellest lustakast raamatust ka:

"Allan oli usku alati suhtunud põhimõttega, et kuna kindlalt polnud nagunii võimalik midagi teada, siis oletama ei tasunud hakata."

"Allan ei teadnud isegi seda, kas peaminister oli vasak- või parempoolne. Emb-kumb neist kindlasti, sest Allan oli elu jooksul õppinud, et inimesed kaldusid visa järjekindlusega alati kas ühele või teisele poole."

"... ta on maailmas nii mõndagi näinud ja kui ta sellest midagi õppinud on, siis seda, et kõige suuremad ja pealtnäha võimatumad konfliktid rajanesid kõik samal alusel: „Sa oled loll, ei, sa ise oled loll, ei, sina oled loll.” Lahendus, ütles Allan, peitus sageli selles, et tuli ühiselt ära lahendada kolmveerandine viin ja seejärel oma eluga edasi minna."

"Tema kogemuse järgi polnud õigus sugugi alati õiglane. Teised nõustusid sellega, mõeldes, kui halvasti nende käsi käiks, kui õigus seekord tõepoolest õiglaseks osutuks."

"Aga surnuks ei tasunud ennast ka muretseda, siis oleks igasugune viinavõtmine kohe kindlasti ära jäänud."

"Õhtulehed pidasid kauem vastu. Kui midagi öelda polnud, siis võis ju alati intervjueerida ja tsiteerida kedagi, kes ei saanud aru, et ka temal pole midagi öelda."

"Elu on ju selline, et õige pole tingimata õige, vaid määratlus sõltub sellest, kes selle paika paneb."

"...inimene, kes purjuspäi puistab enda ümber tuumateadust puudutavaid saladusi, peaks tõsiselt kaaluma karsklaseks hakkamist."

Kes veel lugenud pole, lugege terviseks!

* Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp, Varrak, 2012. 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis.

Vene jõulufilm Eesti omandisuhetest

Ma ei ole märganud, et sellest kümne aasta tagusest Vene mängufilmist oleks meie lehtedes kirjutatud, kuigi see on väga tugevasti Eestiga seotud. Sattusin sellele juhuslikult ühe Iisraelis elava blogija venekeelses blogis, kus ta filmi kiites ja tutvustades ei unusta ka meie Tallinnat kui selle filmi tegevuskohta.

Režissöör Andrei Razenkovi "Merevaigust tiivad" ("Янтарные крыля", 2003) on tüüpiline jõulumuinasjutt. Tallinna lennujaama saabub Moskvast peategelane, keda mängib Aljona Bondartšuk, kaotab talismani, kohtub muuseas meie Elle Kulliga, jõuab siis oma vanematekoju, kus teda võtab vastu ema, Tallinnas tuntud vene rahvakunstnik, keda mängib Irina Skobtseva.

Kohe üsna alguses on kohal ka Lembit Ulfsak, kes teeb selles filmis järjekordse olulise rolli. Näha saab tontlikuna mõjuvat Ita Everit, oma rollis ainult eesti keelt oskavat Liina Olmaru ja kaunist Merle Palmistet. Eesti näitlejaid on väikestes osades veel, ühtekokku tubli kümmekond.

Peategelane läheb jõulukaunistustes Tallinna vanalinna antiigipoodi, et osta kaotatud talismanile sarnast, jääb hätta eesti keelega ja saab abi salapäraselt tundmatult (Aleksandr Balujev), kellega ta elab Michel Legrand'i kauni muusika saatel läbi romantilise jõulumuinasjutu korstnapühkija ja karjapiiga armastusest. Filmi on Vene meedias nimetatud imeliselt ilusaks, heaks ja nukraks...

Ja mis puutuvad siia Eesti omandisuhted?

Mängu tuleb suur vana eramu kusagil Tallinnas, kuhu muuhulgas sõidetakse ka Rakvere taksoga. Mööda ei saa kinnisvara tagastamisest, baltisakslaste järglastest, lausa seadusepügalate tsiteerimisest (advokaadina teeb hea rolli Arnis Licitis). Väidetavalt on filmile ainestikku andnud see, et NSV Liidu rahvakunstnik Vija Artmane oma kodust selle endistele omanikele tagastamise tõttu lahkuma pidi ja elulõpu suvilas veetis. Vija Artmane oli küll Läti näitleja, kuid ju siis tundus Tallinn selle filmi tegijatele jõulumuinasjutulisema paigana kui Riia. Või läksid neil lihtsalt Eesti ja Läti segi...

Kenasid äratuntavaid jõuluvaateid Tallinna vanalinnast täiendavad ka Keila-Joa kaunidused, luiged Tallinna lahel, Copterline'i helikopter, vene teatri vestibüül, õdusad söögikohad, külmunud õunad linnamüüril jm.

Mismoodi olukorrad lahenevad, seda võib igaüks ise vaadata, sest seda filmi on internetis mitmes kohas. Näiteks siin. Vaja läheb vene keele oskust. Videolaenutuses on seda filmi vist küll saada ka eestikeelsete subtiitritega.

Pildil: talle omaselt hea rolli näitleja Robertina teeb "Merevaigust tiibades" Lembit Ulfsak. Foto internetist.