Päev Peipsi ääres - 2.

See postitus on igavikulise hõnguga. Kes lähenevast hingedeajast ahistust tunneb, ei pruugi neid Peipsi-äärsete surnuaedade ja palvelate fotosid vaadata. Mulle need surnuaiad meeldisid, sest kõik oli väga korras ja lahkunutest lugupidav. Kui palju põnevaid suguvõsade ja üksikisikute saatusi siin peitub. Koguduste liikmed hoolitsevad kalmude eest tõesti hästi.

Ja palvelad on kaunid.

Kõigisse piltidel olevatesse (Kallaste, Kasepää, Varnja) me ei sisenenud, kuid näiteks Varnja vanausuliste kirik, kus meile seletusi jagas lahke Zoja Kutkina, pakkus südamele ja silmadele palju. Zoja seletas meile kombestikku, nagu ka juba varem Rajal Ossip Jotkin, kuni pisiasjadeni välja. Ja laulis vanausuliste omapäraseid heade soovidega palvelaule.

Kallastel nautisime Peipsi ilu.

/Järgneb./
Minu fotod, 8. sept 2012.

Päev Peipsi ääres - 1. 

Päev Peipsi ääres - 1.

Tol varahommikul saatsid varesed mu bussipeatusse, lendasid lausa kodumaja juurest kaasa, justkui oleksid teadnud, et mu päevatee viib läbi ka vareste-nimelisest külast - Varnja nimi öeldakse tulenevat venekeelsest "voronast".

Kell 7 startisime Raereiside seltskonnaga Estonia teatri juurest. Eesmärgiks olid Peipsiääre linnad ja külad koos vanausuliste kultuuriga ja põikega Alatskivi lossi ning Juhan Liivi hauale. Viimastest olen blogis juba kirjutanud. Reisijutte rääkis ajakirjanikust rännumees Toomas Jüriado, mu ammune sõber juba ülikooliaastatest, kes Peipsiääre vanausuliste juurde on huvilisi juhtinud ligi 60 korda.

Kolmveerand kümme olime Mustvees, teel sai ära nähtud ka vikerkaarehakatis vihmapilvede vahel. Mustvees oli meie peatus üürike. Vaatasin vaid bussijaama juures sibula- ja küüslauguvanikutega kaubitsejaid, hapukurgipurke ja jõhvikaliitreid, aga ostud ja pildid jäid tegemata. Mustvee olevat kohanimena tuntud 1493. aastast, suurema asula moodustasid sinna 18. saj Venemaalt põgenenud vanausulised. Mustvees olevat olnud seitse kirikut, millest praegu alles viis (Nikolai õigeusu - 1864, ainuusuliste Püha Kolmainsuse -1877, luteri - 1880, vanausuliste - 1930 ja Betaania koguduse -2007). Põgusa pilgu heitsime neilegi.

Rajal tegid soovijad esimesed suured sibulaostud. Pildil olev müügikohake sai üsna tühjaks ostetud.

Edasi juhatas koguduse esimees Ossip Jotkin meid vaatama Raja palvelat (1879), 2003. a PHARE rahade toel ennistatud pühakoda. Raja on olnud kuulsa ikoonimaalija Gavriil Frolovi koolkonna tegutsemispaik, siin asub ka  maailmakuulsa ikoonikirjutaja (vene keeles "ikonopisets", nagu ikoonikunstnikud ise end tavatsevad kutsuda) Pimen Sofronovi (1898 - 1973) kodumaja.

Raja palvela oli seestpoolt tõesti kaunis, ikoonide hulgas oli näha ka mulle varasemast postkaartidelt ja kunstiraamatutest tuttavaid süžeearendusi, laes lendasid seeravite mustavad siluetid, küünlad ootasid palvetajaid. Aga palvela sisemusest ei hakka ma siia fotosid panema (kuigi neid palumise peale lubati teha, jäi mul avaldamisluba küsimata).

Rohkesti fotosid tegin sel päeval vanausuliste surnuaedadest, mis on nagu omapärased ristimetsad. See pilt siin on esimesest sel reisil nähtud rahupaigast.
/Järgneb./

Minu fotod, 8. sept 2012.

Ei midagi erilist, üksnes kalendrisügise algus

Täna kl 17.49 saavad suvepilved ametlikult sügispilvedeks, suve lõhnad ja värvid sügise lõhnadeks ja värvideks. Justkui muutuks sest midagi, kui sügise algusele ametlik diplom antakse. Tegelikult jätkub kõik endiselt - see looduse igavene ringkäik, meile armsad neli aastaaega, pilvede ränd, millega mõnikord tahaks kaasa minna, ja kogu see pillerkaar, mis looduse rütmidega kaasneb.

Aga meie, kas me muutume?

Neil piltidel on hilissuve taevast. Suve viimane vikerkaar (ei, muidugi mitte absoluutselt viimane, neid võib veel tänagi näha olla, vaid lihtsalt viimane, mida pildistasin 20. sept kl 16.39) oma lennuka tervitusega lähenevale sügisele ja inimeste maale. Ja täiesti tavalised pilved...

Minu fotod: sept, 2012.