Ellen Niidu poolt, kahe käega

Kui õppisin viiendas klassis, kirjutasin agaralt "Sädemele". Ilmunud lookesed on mul senini alles. Üks oli niisugune:
"Kohtusime Ellen Niiduga.
Kooli kuulutustetahvlile oli pandud välja teade kohtumisõhtust. Kell 13 olimegi saalis ja sisse astus Ellen Niit. Kohtumisõhtu alguses esitasid õpilased Ellen Niidu loomingut. Seejärel rääkis sm. Niit oma luuletajatee algusest. Ta tutvustas meile oma valmivat luuletuskogu "Tuulekirjad". Kohtumisõhtu lõpuks esitasid kooli kirjandusringi liikmed omaloomingulisi luuletusi."
Selle kiretu "klassikalise" uudisenupu juurde oli pandud ka foto Ellen Niidust töölaua taga. Aastanumber oli 1958.

Noor luuletajanna avaldas mulle sel kohtumisel sügavat mõju. Kirjutasin ka ise luuletusi. Neid oli mitu kladetäit. Sahtlisse kirjutatud. Aga Ellen Niidu looming jäi mind sellest ajast paeluma.

Kuidas siis olekski teisiti saanud? Ja vähemalt ühte luuletust teavad peast vist kõik minuvanused:

"Üks väike laul oli rannas maas
kesk merikarpe ja adru.
Üks väike laul oli rannas maas
täna hommikul peale sadu.

Ja oli sel laulul üksainuke
meremaigune värsinarmas:
sina, sina oled mu ainuke
surmatunnini armas."
(Ellen Niit "Üks väike laul", 1965)

Ei hakka siin kiitma Ellen Niidu luulet, tema lastele kirjutatud raamatuid, kõike seda, mille väärtust iga eestlane teab, tunneb ja omaks ning armsaks peab. Aga ühe väga ilusa fakti panen siia küll taas kirja. Kui tegin mõned aastad tagasi intervjuu Tokio ülikooli soome-ugri keelte professori Kazuto Matsumuraga, ütles ta: "Alati mõtlen tänuga Ellen Niidule, kelle Pille-Riini lugusid lugesime 1991. aastal kursusel koos õpilastega." Nüüdseks on Ellen Niidu loodud väike eesti tüdruk Pille-Riin aidanud eesti keelt õppida kümnetel jaapanlastel.

Mulle on alati tundunud, et ka Jaan Krossi kirjandusliku maailma pidevust on suuresti just Ellen Niit oma õlgadel kandnud.

Ja miks ma seda siin kirjutan? Aga sellepärast, et mulle meeldib väga eilne uudis, et sotsid esitavad Tallinna linna kõrgeima autasu vapimärgi kandidaadiks lastekirjanik Ellen Niidu. Mina olen küll selle poolt. kahe käega! Täienisti!

Pildil: Ellen Niit sellisena, nagu ta mulle kooli kohtumisõhtult 1958. aastal meelde on jäänud. Leid internetist.

Kuidas hr Lim Hong mind ropprikkaks tahab teha

Nojah, ka laua tagant lahkumata võib rikkaks saada. Selle eest hoolitseb härra Lim Hong. Aga miks ta oma oleluspaigaks on valinud Londoni, kui ta nimi Londoniga kõigist maailma maadest ehk kõige vähem seostub, ja miks ta lisaks suurvõidust teadaandmisele tahab mu kohta teada peaaaegu kõike alates soost ja lõpetades hammaste seisukorraga? (No seda viimast just mitte.)

Niisiis, nimetatud Lim Hong või tema vaim läkitas mulle täna arvutisse sihukese teadaandmise, mis kandis sulaselget pealkirja "Võidate". Kirjas seisab:

"Me õnnelikult teatada, et teie tulemus Global International Lottery 26/March/2010. .... Sinu e-posti aadress lisatud pileti numbri ja tunnistuse... järjekorranumber .... juhtis võitnud: ... kes hiljem võitis teil loterii on 3. kategooria.
.... Te olete olnud heaks tähe auhinna väärtus (450, 000,00 naela) nelisada viiskümmend tuhat naela. .... osalejad olid juhuslikult valitud World Wide Web-saidi kaudu, arvuti juhib süsteemi ja kaevandatud emaili üle 10.000.000 ettevõtete ning e-posti aadress.
Võtke esindaja kohta rohkem teavet võitnud ja auhinna nõue:
Nimi: Hr Lim Hong
E-post: mr.limhong@ymail.com
Nõue Office: London-Inglismaa, Suurbritannia.

1.Täielik nimi:
2.Full Aadress:
3.Marital Staatus:
4.Occupation:
5.Age:
6.Sex:
6.Country Elukoht:
7.Mobile või käsitsi Telefon:...."

Päris naljakas või lollakas! Kui juba mu meiliaadress on "kaevandatud", siis "marital staatuse" teadatahtmist võib ainult sellega seletada, et suurvõitjat kohe ka vabade ja vallaliste meeste hordid ründama tulevad.

Enn Kippeli romaan "Kuldvasikas" tuli seepeale meelde. Kingseppmeister Üril oleks sellise läkituse peale küll veel rohkem sassi läinud kui oma klassiloterii kahemiljonilise võidu pärast. Aga paraku oli parim koht selles raamatus peldikule miini alla panemine. Nii et hr Lim Hongile mõtteliselt just selle kirjakohaga tervitusi!

Pilti ei saa ma kahjuks siia tekstile juurde lisada, sest tarkpead on taibanud, et meie kodumaisesse blogtreesse pääsevad praegu (vist mingi tehnilise probeemi tõttu) ainult ilma illustreerimata üllitised. Niisiis soovitus neile, kes mu blogi lugeda tahavad - kuna ma kavatsen ka edaspidi blogisse pilte panna, siis otsige mind muudkaudu (blogroll, Google Reader jne).

Maa-alused käigud

Eile sain osa ajaloost. Kuigi bastionikäikudesse Ingeri ja Rootsi bastionide all on sissepääs olnud avatud ka varem, polnud ma nendes veel käinud. Eile avati pidulikult Kiek in de Köki ja bastionikäikude uus ekspositsioon „Ajarännak. Tallinn 1219-2219”. Rahvast oli palju, kõiksuguseid kaameramehi ka. Mina oma tagasihoidliku seebikaga tegin ka mõned klõpsud.

Tänasest on bastionikäigud ja tornimuuseum kõikidele avatud. Tasub minna küll - põnev on. Väljavõte ametlikust pressiteatest: "Innovatiivsete multimeedia-, video- ja helilahenduste abil tutvustatakse Tallinna tekkimist ja kujunemist, linna kaitserajatiste ajalugu ja tähtsamaid sõjalisi sündmusi. Tornist bastionikäikudesse viiv uus tunnel on ääristatud ajasammastega, mis tutvustavad eri ajaarvamisi. Käikudes viib aga tulevikurong külastajad aastasse 2219, teine osa väljapanekust keskendub erinevatele stseenide, valgus- ja heliefektide abil bastionide ning nende käikude ajaloole, liikudes kronoloogiliselt ajas tagasi 17. sajandisse."
Igaks juhuks soovitus neile, kes kavatsevad bastionikäikudesse ekskursioonile minna: pange soojalt riidesse. Maa all on praegu jahe. Isegi tulevikurongis :)

 

Rohkem pilte Facebookis.