Minu muljeid sel nädalal (19.-24. okt) ETV2s näidatavatest 34. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilmidest, mille hulgast hääletatakse rahva lemmik. Festivali teemaks on inimõigused.
„Varjulilled“ (Shadow Flowers; Lõuna-Korea, 2019, rež Yi Seung-jun).
Põhja-Korea naine Ryun-hee Kim, kelle saatust see propagandistlik dokk jälgib, läks 2011. aastal oma maksahaigust ravima Hiinasse. Seal osutus ravi kalliks ja vahendaja kaudu suundus Ryun-hee Kim samal aastal Lõuna-Koreasse, kus vahendaja sõnul pidid olema head rahateenimisvõimalused. Vahendaja võttis ära naise passi. Tema vanemad, abikaasa ja tütar jäid Põhja-Koreasse.
Passita naisele selgus, et Lõuna-Koreast tagasi Põhja-Koreasse saada on võimatu. Ta takerdus kahe riigi vahelistesse poliitilistesse vastuoludesse ja seadustesse ning taotles abi nii kohalikelt kui ka rahvusvahelistelt inimõigusorganisatsioonidelt. 2016. aastal üritas ta asjatult saada poliitilist varjupaika Vietnami saatkonnas, 2017. aastal nägi ta esmakordselt pärast pikka lahusolekut oma vanemaid ja tütart interneti vahendusel, kuid seda vaid viivuks.
Teised ülejooksikud Põhja-Koreast, kes Ryun-hee Kimiga samal ajal Lõuna-Koreasse tulid, on seal kohanenud ja kinnitavad talle, et ta ei pääse enam tagasi, ka siis mitte, kui on surnud. Aga naine ei rahune ja loodab edasi. Ta saab küll pärast seitsmeaastast ootust passi, kuid sellegagi kaasneb pidevalt pikenev väljasõidukeeld. Tütar on vahepeal suureks kasvanud, kuid igatseb endiselt ema järele.
Filmitutvustuses on öeldud, et praegu kannatab 10 miljonit inimest Põhja- ja Lõuna-Korea vahel lahutatud peredes.
Aeglaselt ja mõtlikult kulgev film väga olulisest teemast – tuumaelektrijaama ehitamise vastasest võitlusest. Seda võitlust on Jaapani Seto mere väikesaare Iwaishima (Iwai saar) elanikud pidanud juba 1982. aastast alates. Pärast Fukushima aatomielektrijaama katastroofi loodeti, et Iwaishimale tuumaelektrijaama ei tule, aga energiafirma pole järele andnud. Iwaishima elanikud vananevad, nad loodavad küll, et mujalt Jaapanist tullakse nende toetuseks appi, aga see on üsna napp lootus.
Iwaishima saatusest on väga huvitunud selle filmi peategelane, Jaapani geograafiat ja kultuuri uuriv Lyoni ülikooli geograaf Philippe Pelletier, kes suhtub saareelanike püüdlustesse suure respektiga. Ta on saarel oma inimene ja kohalikud räägivad temaga meelsasti nii oma muredest kui ka pikaajalistest traditsioonidest ja uuenemissoovidest. Seekord (2016) on teadlane tulnud Iwaishimale iga nelja aasta järel peetavale Kanmai pidustusele, mis on pühendatud surnute mälestamisele, kogu saare mineviku, oleviku ja tuleviku seosele Jaapani jumalate ja loodusvaimude kamidega.
Pelletier' kõrval on filmis näha palju sümpaatseid jaapanlasi, eelkõige fotograaf Natsu Keiko, kes on Kanmai pidupäevi ja saare elu pildistanud ligi 30 aastat. Nad on seisukohal, et kuigi eilne õis on täna unistus, tasub seista oma kalavete, mahepõllunduse ja muude tulevikukavade eest ja loota ka noorte tagasitulekule saare üksteist abistavasse sõbralikku kogukonda, kus on umbes 400 püsielanikku, kelle arv järjest väheneb.
Film paneb mõtlema ka meie saartest. Kas suudate kujutleda, et Kihnu või Abrukale rajatakse tuumaelektrijaam?
Film Mentawai nutika šamaani Amon Paksa elust haaras mind kaasa, alustades tema ja filmi looja esmakohtumisest 2004. aastal, mil ta oli veel täielik eksootilise vihmametsa elanik, ning lõpetades 2019. aastaga, mil ta juba elu ja tööd Indoneesia linnades kogenuna ja mõneti pettununa džunglisse tagasi pöörduda otsustab.
Kui norralasest filmimees ja Amon Paksa sõber temalt Jakartas küsib, kas suurlinn ajab teda segadusse, vastab šamaan, et tema ei ole segaduses, hoopis linlased on. Kõige suuremat rõõmu teeb talle ootamatult avanenud võimalus osta linnaelu tõttu maha lõigatud juuste asenduseks pikajuukseline parukas, sest sellega näeb ta jälle välja nagu tema südamele armsa Mentawai inimesed.
Tagasi pöördudes on tal pangaarve, ta on kasutanud mobiiltelefoni, näinud telerit, milles korduv reklaam teda oma tühisusega hämmastab, tal on eluks vajalik paadimootor ja muud linnast ostetut. Tema poeg, kellest ta lootis oma metsaelu järglast ja pärijat, käib koolis. Tema naine Bai Paksa on ootamatult surnud ja kümnest lapsest on ellu jäänud kolm.
Amon Paksa oskab Mentawai metsades hakkama saada, elada tasakaalus keskkonnaga ja koos oma hõimukaaslastega on väga ehmunud, kui näeb, kuidas tsemenditootmine mägesid ja maad hävitab. Ta tunneb rituaale ja oskab metsataimi ravimitena kasutada. Enam ei üllatu ta tsivilisatsiooni hüvede ja raha võidukäigu üle ja ütleb, et tema ise võib ju sellega kaasa minna, aga ta süda ei saa seda teha.
„Mu kallis ema“ (My Dear Mother; Saamifilmi (SAFI), 2019, rež Paul Anders Simma.)
Filmi juhtmotiiviks on selle peategelase Daša Matrjohhina ja tema sõbratari Aljona mõtted sellest, et jumal on valinud nad kannatama nende emade tegude eest. Nad paluvad, et jumal annaks neile andeks, et nad ei annaks oma patte edasi oma veel sündimata lastele.
Vaevu käima hakanud lapsena sattus saami tüdruk Daša lastekodusse Murmanski oblastis Kandalakšas, kus teda ja veel kuut last kasvatas lastekülas nende kasvataja Irina, keda nad kõik harjusid emaks hüüdma.
Daša isa oli vanglas, narkomaanist pärisema kaua aastaid kadunud ja politsei poolt surnuks kuulutatud. Kui Daša sai üheksaseks, helistas ema talle ootamatult, püüdis tüdrukuga sidet pidada, kirjutas talle, lubas enda juurde võtta, aga kadus siis jälle, valmistades tütrele kurbust ja meelehärmi. Ka Daša sõbrataril Aljonal ei olnud emaga vedanud: isegi siis, kui mõlemad saami päritolu tüdrukud sõidavad koos kasvatajaga oma kodukohta Lovozeros, ei tule Aljona ema temaga kohtuma. Ka Daša ei näe oma ema.
Film jälgib Daša elukäiku üheksandast eluaastast kuni neiuks sirgumiseni. Emalt on vanemlikud õigused ära võetud, isa on küll lubanud tütre pärast vanglast vabanemist enda juurde võtta, kuid sellest ei tule midagi välja. Daša loodab, et tema kasvataja Irina ta lapsendab ja ta saab endale kodu. Kuid see ei ole kerge, sest enne peab isa selleks nõusoleku andma, pealegi on Irinal ees lastekodust pensionile minek ja ärasõit...
Filmis on palju südamlikke kaadreid Daša ja Aljona omavahelisest suhtlemisest, nende kooslaulust Lovozeros, kus nad pärast pikki aastaid kohtuvad sugulastega. Trööstituna mõjub Daša käik korterisse, mille vanaisa on surres talle pärandanud. Lovozero piirkond on majanduslikult mahajäänud, kõik on seal vilets. Tüdrukud on seal nähtust üsna ilmselt segaduses. Ka käik vanavanemate hauale on Daša jaoks segadust süvendav, sest tal on meeles nii vähesed lapsepõlvemälestused, et nendest ei moodustu mingit selget pilti. Lastekodusse sattudes oli ta liiga väike. Pealegi ei tunne ta end saamina.
Daša ei saa pärisemalt vastuseid oma küsimusele, miks ema ta tillukesena maha jättis. Aga tema elu läheb edasi, lastekodu koos armsaks saanud kaaslastega jääb selja taha, ees ootavad uus kodulinn ja õpingud...
Ühe filmi jätsin vaatamata. „Täishäälel“ (Out Loud; Iisrael, 2019, rež Tamara Mamon) on pressiteate andmetel hüperaktiivsetest koolipoistest, kes on sunnitud astuma laulukoori,
mida juhendab NSV Liidust pärit range õpetaja Ella. Läbi filmi kumab
juutide ja palestiinlaste erinev arusaam inimõigustest
Minu hääle sai „Newtopia“.
Eesti Rahva Auhinna pälvis „Mu kallis ema“.
Filmiplakatid internetist.
Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest
http://iltaka.blogspot.com/2019/06/33-parnu-filmifestivali-filmid.html
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
https://iltaka.blogspot.com/2018/06/32-parnu-filmifestivali-filmid.html
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
http://iltaka.blogspot.com/2017/07/31-parnu-filmifestivali-dokfilmid.html
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid
http://iltaka.blogspot.com/2015/07/parnu-29-filmifestivali-kooselu-filmid.html
No comments:
Post a Comment