Kaduvik on klõpsu kaugusel

1852. aasta 24. veebruari ööl põletas hullunud Gogol oma romaani „Surnud hinged“ teise osa käsikirja. Ta väitis, et nii käskis tal toimida vanakurat. Pärast seda keeldus ta söögist, jäi tõvevoodisse ja suri üheksa päeva hiljem. Gogoli käsikirja põletamist on kujutanud paljud kunstnikud, neist tuntuim on Ilja Repini maal (1909): 

1860. aasta septembris põletas Charles Dickens oma kodumaja ees lõkketules kahekümne aasta jooksul kogunenud kirjad, märkmed, päevaraamatud ja muu – ühtekokku umbes 10 000 lehekülge. Hiljem meenutas ta seda ilusa päevana ja põletamise lõpus tasahilju sadama hakanud vihma pidas märgiks, et see tegu pälvis taevaste heakskiidu.

Meie Juhan Liivi eluloost on teada, et 1893. aastal vallandus tema vaimuhaigus ja järgmise aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses oma käsikirju.

Emotsionaalselt kirjeldab käsikirja põletamist üks kõigile tuntud teos:
„Võtsin lauasahtlist välja romaani rasked masinakirjaeksemplarid ja mustandivihikud ning hakkasin neid põletama. Seda on hirmus raske teha, sest täiskirjutatud paber ei taha kuidagi põleda. Küüsi murdes kiskusin ma vihikuid lõhki, toppisin neid püsti puude vahele, segasin lehti roobiga. Aeg-ajalt sai tuhk tulest jagu ja lämmatas leegi, kuid ma võitlesin temaga ja romaan, mis küll visa vastupanu osutas, oli siiski hukkumas. Tuttavad sõnad vilksatasid mu silmade ees, kollane värv neelas valget, kerkides lehti pidi üles, kuid isegi sel kollasel olid sõnad ikka veel loetavad. Nad kadusid alles siis, kui paber tõmbus mustaks ja ma nad roobiga halastamatult segi tagusin.“
(Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“, Eesti Raamat, 1968, tlk M. Varik ja J. Ojamaa.)

Vähem on teada, et mitte ainult Bulgakovi Meister ei põletanud käsikirju, vaid 1930. aastal tegi seda „Meistri ja Margaritaga“ Bulgakov ise. Aga kui tema Meistrile tagastas käsikirja saatanlik Woland, väites, et käsikirjad ei põle, siis Bulgakov pidi oma käsikirja ise taastama ja selleks kulus hulk aega.

Need on ainult mõned näited. Mitmesugused käsikirjade, kirjade ja päevikute põletamised on omakorda andnud tundeküllast ainest uutele kirjarahva põlvkondadele. Aga enam vist mitte, sest nüüd ei ole põletamist enam tarviski.

Arvutist saab tekstid ja muu silmapilguga kustutada. Või elektri kadumisega.

Üürike ja põgus on see meie kultuur.

Kaduvik on klõpsu kaugusel.