Stephen Fry
„Kreeka kangelased“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.
„Kreeka kangelased“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.
Stephen Fryl on vähemalt üks omadus nendest, mis tema arvates peavad kangelastel kindlasti olema. See on enesekindlus.
Enesekindluseta kirjamees ei söandaks hakata läbi ja ümber kirjutama aastatuhandete vältel inimkonnale tuttavaid müüte ja kangelaslugusid. Ta mõtleks, et seda on ju juba korduvalt tehtud ja mitte kõik ei ole selle katsega õnnestunult toime tulnud. Fry aga ei kõhkle, vaid on kirjutanud nii, nagu tema end Kreeka lugusid kuulanuna ja lugenuna tunneb, nautides seejuures lustakat sõnavabadust ja tehes kohati lausa ootamatult ninatarku hüppeid nüüdisaega. Näiteks võrdleb ta ühes joonealuses märkes Theseust Mick Jaggeriga – miks ja kuidas, lugege ise.
Enesekindluseta kirjamees ei söandaks hakata läbi ja ümber kirjutama aastatuhandete vältel inimkonnale tuttavaid müüte ja kangelaslugusid. Ta mõtleks, et seda on ju juba korduvalt tehtud ja mitte kõik ei ole selle katsega õnnestunult toime tulnud. Fry aga ei kõhkle, vaid on kirjutanud nii, nagu tema end Kreeka lugusid kuulanuna ja lugenuna tunneb, nautides seejuures lustakat sõnavabadust ja tehes kohati lausa ootamatult ninatarku hüppeid nüüdisaega. Näiteks võrdleb ta ühes joonealuses märkes Theseust Mick Jaggeriga – miks ja kuidas, lugege ise.
 |
| Sisututvustus tagakaanelt |
„Kreeka kangelastest“ kirjutades olen ma mõneti raskustes, sest korrata tuleks kõike seda head, millest ma juba Fry „Kreeka müüte“ lugenuna kirjutasin ja mida saab lugeda siit.
Lisandunud on hoogsust, müütidele omane muinasjutuline võluvus on sageli asendunud kangelaslugude väärika põnevusega. Kohati kipub lugejal lausa ununema, et kui eelmine raamat oli peaasjalikult jumalatest, siis kangelaslood on eelkõige lood inimestest.
Sageli on tegemist inimeste ja jumalate segunemisel saadud otseste jumalapoegade ja –tütardega, kellel on palju nii jumalikke kui ka inimlikke omadusi. Vahetevahel tuleb neil leida vastus hinges kripeldavale küsimusele: „Kas ma olen hiir, oh jumalad, keda sakutatakse julmade kassiküüniste vahel?“
Sest paraku, nagu ütleb ülitark kentaur Chiron: „Noorte saatus on mitte kunagi õppust võtta. Küllap need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis tõukavad neid hiilgavatele võitudele, täpselt sama kindlalt, kui need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis paiskavad nad troonilt ja kukutavad kuristikku, kus nad oma lõpu leiavad.“
Kreeka kangelaslugude inimesed suudavad nii tohutult paljut, et praegusaja inimesed nendega võrreldes kohati lausa tuhmide ja oskamatutena tunduvad. Kangelaslugudes võib kohata oma aja esimest kanalisatsiooni, robotit, lennutiibu ja imelisi laevu – kõike seda, mida inimese loov mõte on aastasadade vältel loonud, kuid mille alge on kuskil meie jaoks vägagi kauges minevikus.
Miks tasub Kreeka müüte ja kangelaslugusid ikka ja jälle uurida? Ühe põhjusena sõnastab Fry oma raamatu järelsõnas: „Võib-olla on müüdid omamoodi inimese algebra, mis teeb lihtsamaks meie kohta käivate tõdedega manipuleerimise. Sümbolid ja rituaalid ei ole lelud ja mängud, mille peaks kõrvale heitma, kui me jõuame täiskasvanuikka, need on tööriistad, mida meil on vaja kogu aeg. Need täiendavad meie tungi kõike teaduslikult seletada, mitte ei vastandu sellele.“
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Trooja“
Lisandunud on hoogsust, müütidele omane muinasjutuline võluvus on sageli asendunud kangelaslugude väärika põnevusega. Kohati kipub lugejal lausa ununema, et kui eelmine raamat oli peaasjalikult jumalatest, siis kangelaslood on eelkõige lood inimestest.
Sageli on tegemist inimeste ja jumalate segunemisel saadud otseste jumalapoegade ja –tütardega, kellel on palju nii jumalikke kui ka inimlikke omadusi. Vahetevahel tuleb neil leida vastus hinges kripeldavale küsimusele: „Kas ma olen hiir, oh jumalad, keda sakutatakse julmade kassiküüniste vahel?“
Sest paraku, nagu ütleb ülitark kentaur Chiron: „Noorte saatus on mitte kunagi õppust võtta. Küllap need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis tõukavad neid hiilgavatele võitudele, täpselt sama kindlalt, kui need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis paiskavad nad troonilt ja kukutavad kuristikku, kus nad oma lõpu leiavad.“
Kreeka kangelaslugude inimesed suudavad nii tohutult paljut, et praegusaja inimesed nendega võrreldes kohati lausa tuhmide ja oskamatutena tunduvad. Kangelaslugudes võib kohata oma aja esimest kanalisatsiooni, robotit, lennutiibu ja imelisi laevu – kõike seda, mida inimese loov mõte on aastasadade vältel loonud, kuid mille alge on kuskil meie jaoks vägagi kauges minevikus.
Miks tasub Kreeka müüte ja kangelaslugusid ikka ja jälle uurida? Ühe põhjusena sõnastab Fry oma raamatu järelsõnas: „Võib-olla on müüdid omamoodi inimese algebra, mis teeb lihtsamaks meie kohta käivate tõdedega manipuleerimise. Sümbolid ja rituaalid ei ole lelud ja mängud, mille peaks kõrvale heitma, kui me jõuame täiskasvanuikka, need on tööriistad, mida meil on vaja kogu aeg. Need täiendavad meie tungi kõike teaduslikult seletada, mitte ei vastandu sellele.“
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Trooja“
No comments:
Post a Comment