„Аргонавт" – „Argonaut“

Andrei Ivanovi romaanis „Аргонавт“ (2015)  on minu meelest imeliselt täpne ja paljuütlev kujund: „võõraste elude päikesejänkud“ – „Солнечные зайчики чужих жизней“.

Teiste elud mõjuvad meile oma päikesejänkude, oma peegelduste kaudu, samamoodi mõjume meie teistele. Päikesejänkud hüplevad, tekitavad kiusatust neid püüda. Silma sattudes võivad nad pimestada. Mida kõike veel…

Ivanov ise ütleb „Argonaudis“, et kogu maailmakirjanduse kauneim sümbol on Don Quijote'i võitlus tuuleveskitega: „Бросался на мельницы, как Дон Кихот. Символ, самый прекрасный во всей мировой литературе. Ехал бороться со спрутом, левиафаном, колесом рабства, а оказалось – мельницы, все те же мельницы, на которых мелют человеческие кости, медленно, неумолимо, обращая усилия и страсти в муку…“

Tuuleveskitega võitlevad ka tema tegelased. „Argonaudis“ on veel rohkelt viiteid kirjandusele ja muusikale. Enamasti räägivad kriitikud selle raamatu puhul Joyce'i ja Nabokovi mõjust (seda pole eitanud ka kirjanik ise), samuti olevat neiuohtu peategelase Aelita nimi otsene vihje Lolitale. Nii Joyce'i kui ka Nabokovit olen lugenud põgusalt. Minu jaoks ei seostunud „Argonaut“ Nabokoviga, vaid hakkas just tänu Aelitale kõlama teistmoodi: tema nimi seostus mulle ühe mu lapsepõlvelemmiku, Aleksei Tolstoi ulmejutuga „Aeliita“ ja lõpmatu unistusega kauguste ja armastuse järele. Usun küll, et selle seose tõttu mõjus „Argonaut“ mulle  igatsus- ja armastusromaanina. Kuid mitte ainult...

Omamoodi huvitavat vaadet pakub „Argonaut“ Tallinna venelaste arusaamade ja otsingute kohta. Nende kohta, kes ei oska oma elu mõtestada ilma Eestita, kus on nende kodu. Nad küll kipuvad mujale, kuid pöörduvad sageli tagasi. Neile tundub, et kusagil mujal on parem ja nad otsivad seda paremat, kuid kas leiavad, seda võib ainult oletada. Nende mälestused – meie kõigi mälestused – on nagu üksteisele kuhjunud slaidide kihid. Pole olemas mingit üldist mälu, vaid iga slaid mõjub sellest kuhjast välja tõmmatuna omamoodi, arutleb Ivanov. Mõni toob meelde meenutuse mingist hetkest, lõhnast, puudutusest, naeratusest, tundetoonist, mõni teine midagi muud, aga ikka sellest teistelt peegelduvast ja teistele peegelduvast elu päikesejänkust.

„Argonaut“ on kirjutatud varem kui Andrei Ivanovi seni viimane romaan „Isevärki kalmistu asukad“. Mina lugesin „Argonauti“ pärast „kalmistuasukaid“ ja seetõttu oli mul kerge märgata nende kahe teose kokkupuuteid nende kohati kakofooniliste häälte hulgas, mis raamatuis kajavad. Nii oli näiteks kergem aru saada „Argonaudi“ ühe peategelase Pariisist tulnud isast, neist mõjuritest ja teguritest, mis tema viltukiskunud saatust suunasid, ja seeläbi mõistsin ka poega paremini. Küllap polegi lugemisjärjekord oluline, sest Ivanovi teostest nähtub, et kõik maailmas, ükskõik, kus me ka ei elaks, kuhu ei rändaks, kus ei peatuks, on omavahel seoses. On lõputu argonautlus, otsing, mille tulemuseks võib olla niihästi oma elu kuldvillaku leidmine kui ka lohutamatu pettumus ja üksildus.

„Argonaut“ on tõlgitud eesti keelde (Varrak, 2016) ja siinseid ridu kirja pannes märkasin, et see on kirjastuses praegu müügil vaid 2 euro eest. Mina lugesin „Argonauti“ vene keeles ja olin samuti kui „kalmistuasukaid“ lugedes vaimustuses autori keelekasutusest.

Siinne kaanefoto on Moskva kirjastuse „Эксмо“ 2018. aasta väljaande oma.

Vaata ka: „Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“
http://iltaka.blogspot.com/2019/09/blog-post.html

1300.