Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest? (Täiendatud)

Maja, kus ma elan, sai novembris 50aastaseks. Täpset siiakolimise kuupäeva ma ei mäleta, aga küllap on see mul kuskil kirjas. Mäletan, kuidas käisime 1969. aasta sügisel üheskoos vaatamas valmivat maja, mäletan, kuidas selle tulevastele elanikele jagati kätte korterivõtmed. Mäletan rõõmsat sissekolimist. Sestsaati olen juba 50 aastat olnud mustamäelane. Mõni ehk peab luuseriks, et nii kaua olen ühes kohas püsinud, aga mulle meeldib siin. Enne elasin Nõmmel, nii et kolmandiku oma elust olen olnud nõmmelane, kaks kolmandikku mustamäelane.

On väga küsitav, kas see maja peab vastu veel viiskümmend aastat. Mina küll kindlasti mitte, sest maailma vanima inimese tiitlile ma ilmselt ei pretendeeri.

Aga tõenäoliselt saab see maja järgmiseks viiekümneks aastaks või kauemaks endale uue naabri. Olen sellest kirjutanud siin (http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html) ja ei ole oma seisukohta muutnud.

Eile tuli teade, et meie lähikonnas hakatakse detsembri alguses lammutama endise haldusjuhtide instituudi maja (ehitatud 1977), mille praegune peremees on PERH. Kavas on selle asemele järgmisel kevadel esialgu parkimisplats rajada ja seejärel millalgi algab uue psühhiaatriahaigla ehitamine. Lähedalasuvate elamute korteriühistuid hoiatati võimaliku müra ja vibratsiooni eest.

Aga...

Lammutatava hoone peasissekäigu kõrval on Mustamäe ilusamaid ja huvitavamaid suuremõõtmelisi kunstiteoseid – keraamik Leo Rohlini pannoo. 1979. a sai see väärika autasu, Kristjan Raua preemia. Aastate jooksul pole hoone vaheldunud omanikud selle eest eriti hoolt kandnud, kuid värvid on päris hästi säilinud. Praegu nimetatakse seda pannood lammutamisdokumendis amortiseerunuks.

Huvitav, milliseks kujuneb selle taiese saatus? Püüdsin eile teada saada, kas pannoo loojat on maja lammutamisest informeeritud, ja küsisin, mida pannooga tehakse. Vastust pole veel saanud.

Minu moblafotod, pannoo 30. nov 2019, lammutatav hoone 15. okt 2019.

EDIT: 3. detsember 2019. Professor Leo Rohlini tänasest vastusest jäi mulle mulje, et teda ei oldud hoone lammutamisest informeeritud. Pannoo saatusest kirjutab ta aga nii: "Paraku on selle töö saamislugu ja edasine saatus õnnetu. Kujundasin selle 1978 a. seinale, mis pidi olema kaitstud monoliitse varikatusega (näiteks analoogiliselt kino "Kosmos" omaga), kuid ilmselt kokkuhoiu tõttu jäi selline katus ehituse käigus tegemata (avastasime selle kevadel, mil hoone oli juba valmis ning valmis ka pannooplokid). Tehases valminud töö monteeriti siiski objektile, mingi ajutine kate oleks töö olemuse nullinud. Nii selle pealispind lagunes ajapikku. Seetõttu on töö sisuliselt hävinud, millega pean leppima. Muidugi on omalaadne hävingu käigus tekkinud faktuur (nagu seda näha Teie fotol - ise olen vältinud kohapeal käimist), mis siiski ei ole kooskõlas hoone olemusega. Kokkuvõttes tuleb olla fakti ees, et koos hoonega kaob ka see pannoo, mis oli konkreetselt mõeldud just sellele objektile ning on vaevalt kohandatav kuhugi mujale."

Kuidagi väga kurb on mõelda, et see töö täiesti kaob. Iseenesest oleks see ju ka ilus esisein samale kohale kavandatavale psühhiaatriakliinikule ja kindlasti annaks taiese pealispinda nüüdisaegsete vahenditega parandada. PERHi esialgsete ajakirjanduses ilmunud pressiteadete põhjal jäi vähemasti mulle küll alguses mulje, et hoonet maani ei lammutata, vaid renoveeritakse või tehakse ümberehitus. Nüüd siis maani maha...

EDIT: 4. dets 2019. Lootuskiir siiski paistab. Sain muinsuskaitseametist teate, milles muu hulgas öeldakse, et nüüd tegeldakse aktiivselt selle pannooga ja loodetakse leida parima lahenduse sellele.
Kui see aset leiab, jätkan teemat ka blogis.

EDIT: 5. veebr 2020. Teema jätkub blogipostituses "Lammutamine on jõudmas pannooni"
https://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html