Jonas Jonasson „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“

Jonas Jonasson
„Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp.
Kujundanud Anne Pikkov.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma veebruaris 2014 Jonas Jonassoni lustakast raamatust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ kirjutasin, siis arvasin, et Rootsis vanadekodust pagenud saja-aastane Allan Karlsson jääb veel kauaks elama, sest: „…tal on nii üksi kui ka oma kambajõmmidega õnnestunud lugejatele rahulolu, heatujulisust ja naudingut pakkuda, võttes seiklusrikkas pagemises ja elus ning 20. sajandi ajaloolistes suursündmustes elegantselt välja kõiki kurve ja käänakuid.“

Saja ühe aastasena on ta peaaegu sama vahva, kuid eelmisele raamatule iseloomulikku hoogsust ja sädelevat naljameelsust enam nii palju ei ole. Sündmustiku lokkav tohuvabohu üritab keskenduda mitmesuguste riigipeade tegemistele, mille suhtes autor aeg-ajalt lausa kriitiline on. Allanil, tema nooremal sõbral Juliusel ja nende värvikal kaaskonnal on erakordne oskus ikka ja jälle sündmuste keskpunkti sattuda.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Allan naudib sündmusi – niihästi neid, mis toimuvad tema enda osalusel, kui ka neid, mis on kuskil kaugel ja otseselt teda ei puuduta. Ta on neist eriti huvitatud sest ajast, kui sai endale tahvelarvuti, mis kõik maailmas toimuva talle otse kätte toob. Raamatu pealkirjaks võikski mu meelest olla „Saja ühe aastane, kes armastas väga oma tahvelarvutit“ või midagi muud taolist, sest oma musta tahvli suhtes tunneb Allan isegi õrnemat sümpaatiat kui kõigi eluteel kohatud inimeste suhtes.

„Esimese saja eluaasta jooksul polnud Allan kunagi arutlenud elu kaugemate perspektiivide üle. Nüüd rääkis tema uus mänguasi, et maailm on täiesti kohutav paik. Ja meenutas talle üksiti, miks ta kunagi sellele selga keerates ja üksnes oma asjadega tegeledes õigesti toimis.“

Veel on tal peale musta tahvli armastuse ka omadus esitada igasugustes olukordades kõige ebasobivamaid küsimusi. See toob kaasa palju sekeldusi, mida autor lahendama peab.

Raamat sobiks hästi kõige uuema ajaloo õpikuks, aidates igasugustel faktidel läbi huumori ja iroonia meelde jääda. Jonasson on selles teoses väga oskuslik meediasõnumite ja -pealkirjade ärakasutaja ja ümberjutustaja. On tavaks öelda, et maailm jätab naerdes hüvasti oma minevikuga – Jonassoni saja ühe aastase Allani seikluste ja sekelduste kirjeldus on üsna ilmselt selle naeru üks tore koostisosa.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.