32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest

Sel nädalal näitab ETV 32. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali kuut dokumentaalfilmi. Traditsiooniliselt selgub rahvahääletuse põhjal televaatajate lemmik. Olen oma muljed (kaldkirjas) pannud kirja enam-vähem kohe pärast vaatamist. Seejuures kasutasin eelvaatamise võimalusi, aga arvutis on ka järelvaatamine võimalik.

1. „Mässaja kirurg“ („The Rebel Surgeon“, Rootsi 2017, rež Erik Gandini).

Pressiteatest: „Pärast 30 aasta pikkust arstikarjääri Rootsis lendab doktor Erik Erichsen koos medõest abikaasaga peaaegu olematute ravivahenditega Etioopiasse, et väikeses välihospidalis abivajajaid opereerida. Peagi on tema vastuvõturuum patsientidest tulvil ja igapäevatöö lahutamatuks osaks saab käepäraste töövahendite leiutamine või ostmine ehitusmaterjalide kauplusest. Erik Erichsen mässab varavalgest hilisõhtuni, opereerib päevas sadu patsiente ja laeb endasse elujõudu trompetit puhudes.“

Kohati väga vapustavate kaadritega film raskelt vigastatud või haigetest patsientidest Etioopias Aira haiglas. Dr Erik on kasutusele võtnud kõikvõimaliku: kruvid, jalgrattakodarad, torustikuklambrid, nailonist õngenööri, juukseklambrid jne, kuid ikkagi leiab ta, et materiaalsest vaesusest hullem on vaimuvaesus, mida Rootsis on palju sagedamini kui Etioopias. 

Rootsi meditsiin jätab talle mulje, et maailm vajub kokku bürokraatia all. Etioopias on tema jaoks olulised südametunnistus ja riigi seadused, mida peab arstina järgima. Film on kirurgitöö kiirusest ja karmusest piiratud aja ja väheste vahendite tingimustes. Pärast kümmet aastat Etioopias ei suuda Erik enam Rootsis endale kohta leida.

Film algab odahaava saanud noormehe väga raske juhtumiga. Hämmastav on noore etiooplase vastupidavus. Ka paljud teised patsiendid, sealhulgas ka lapsed, on väga vaprad oma läbielamiste ja valude suhtes. Alistunud saatusele, on nad ülimalt tänulikud, kui saavad abi doktor Erikult ja tema etiooplannast naiselt Sennaitilt. Väga südamlik, põnev film.

2. „Lendavate munkade pühakoda“ („Flying Monks Temple“, Läti 2017, rež Žanete Skarule).

Pressiteatest: „Hiina ärimees Quanqi Zhu otsustab Püha Songshani mäe jalamile püstitada pühakoja. Hoolimata keelebarjäärist kujuneb mehe lähimaks mõttekaaslaseks Läti arhitekt Austris Mailitis. Templi kerkides tuleb selle loojatel leviteerida kultuuriliste erinevuste, vastandlike tõekspidamiste ja isiklike ambitsioonide vahel.“

Mind häirisid filmi aeglane algus ja kohati liiga lohisevad kaadrid, mis sisu edasiviimiseks ebaolulised näisid ja kogu filmi tempot aeglustasid. Huvitavaks läks siis, kui Hiina ettevõtja nentis, et Läti arhitekt tekitab oma täpsusenõuetega probleeme ja talle tuleb selgitada, et Hiinas on tähtsad head (isiklikud) ärisuhted. Lätis filmitud osa ei olnud kuigi huvitav, kuid andis (üpris traditsioonilise) pildi rahvuslikust saunast ja jääaugus suplemisest, samuti talvekülmast.

Kui ma õigesti aru sain, siis ei ehitatud siiski pühakoda, vaid kogu unikaalne ehitis oli üks osa tulevasest suurest turistide meelitamiseks mõeldud meelelahutuse- ja spordikeskusest, kujutades endast amfiteatrit munkade õhulennu demonstreerimiseks. Omapärase lahendusega hoone tekitas huvi Austris Mailitise muu loomingu vastu. Internetis õnneks leidub sellekohast teavet. Film iseenesest jäi siiski kesiseks, eeltutvustuse põhjal olin oodanud enamat.

4. „Kodutute maa“ („Ziemia bezdomnych“, Poola 2017, rež Marcin Janos Krawczyk).

Pressiteatest: „Isa Paleczny pühendus kodutute aitamisele ja tuli mõttele ehitada purjekas, et oma hoolealused ümbermaailmareisile viia. Kui munk 2009. aastal suri, otsustasid  hullumeelse idee elluviimist jätkata tema sõbrad. Filmi peategelaseks on keevitaja Sławek, kelle mässav hing ja energiast pakatav tahe aitavad ideel teostuda.“

Ilustamata ja aus film, mis tuletab meelde, et alkohoolikute ja kodutute hulgas on palju oskustega inimesi, kes vajavad põhjust jätta joomine ja toimivat suunda elus – teisisõnu elu mõtet ja unistusi. Selles filmis sai niisuguseks põhjuseks ja suunaks ühine laevaehitus. Liigutav on nn eluheidikute omavaheline sõprus, üksteist toetatakse karmidel aegadel ja püütakse aidata ka hakkama saada alkoholist võõrutamisega. Kohati väga kurb film. Eriti meeldejäävad on kaadrid sellest, kuidas omaehitatud jahtlaevale mastid pannakse ja kuidas rooliratast paigaldatakse. Mitmesugused inimsaatused.

(Häiris, et subtiitrites oli isa Paleczny eesnimi pidevalt valesti kirjutatud, kuigi õige nimekuju Bogusław oli filmis mitu korda näha nii vaimuliku hauaplaadil kui ka laevaga seoses. Tõenäoliselt on see kodeeringu viga, mis tekib meile mitteomaste tähtede, praegusel juhul ł puhul.)

Hea film, kuid ma ei usu, et sellest meie televaatajate lemmik saab, sest paljud joomarluse ja kodutuse ebameeldivad seigad on alasti kistud ja seda on üsna raske vaadata.

5. „Thori saaga“ („Thori saga“, Taani-Island 2011, rež Ulla Boje Rasmussen).

Pressiteatest: „Taanlasest Thor Jensenist, kes suundus 14aastase orvuna Islandile ametit õppima, saab XX sajandi algupoolel saareriigi majanduse ja iseseisvumise üks võtmefiguure. Neli põlve hiljem astub esiisa jälgedes Björgólfur Thor Björgólfsson, kes pärast edu maailmamajanduses teeb suurinvesteeringu Islandi pangandusse, suutmata ette näha peatset krahhi. See on lugu erakordsest Islandi perekonnast ja mässavast Björgólfur Thorist, kes püüab päästa saareriigi majandust hävingust.“

Eelmistega võrreldes hästi mastaapne dokfilm. Vaieldamatult hea õppevahend majandus- ja rahandustudengitele ning -huvilistele. Huvitavalt on komponeeritud kahe põlvkonna – vanaisa ja lapselapse – tegevuse paralleelne näitamine, mistõttu vaataja jaoks võimenduvad nii nende saavutused kui ka kaotused. Kõike seda ääristab mustrina Islandi vanadest saagadest pärinev perekonna au ja usalduse mõiste, samuti legend Thori vasarast.

Film suurtest ambitsioonidest, toimekusest ja mõjukusest. Ajaloost. Sellest, et millegi saavutamiseks äri- ja poliitikamaailmas ei tule joosta karjaga kaasa ja tuleb osata kasutada kriisides avalduvaid võimalusi. Sellest, et inimese üks põhivajadusi on saada tunnustust kogukonnalt, kust ta pärit on.

Peategelane – finantsviiking ja dollarimiljardär – mõjub sümpaatselt, kuigi film lõpeb tema pangandusliku ettevõtmise krahhiga, mis on saatuslik kogu Islandi jaoks. Huvitav on ka filmi ajalooline faktograafia alates juba vanaisa eluloost ja suguvõsa mõjukusest, kuid kaasa arvatud ka õlle suurtootmise rajamine Venemaal ja meditsiinitööstusega seonduv Bulgaarias.

EDIT: pärast festivalitulemuste teatavakstegemist 30. juuni hilisõhtul.
Minu hääl läks filmile „Mässaja kirurg“ suure südamesoojuse ja inimlikkuse eest. Ja kui eelmisel aastal minu lemmik ei võitnud, siis sel korral sai just „Mässaja kirurg“ rahva lemmikuks, mille üle mul on väga hea meel.

***
Kaks filmi ei paku mulle eeltutvustuse põhjal huvi ja neid ma ei vaata. Need on:

3. „Kimääride sõda“ („The War of Chimeras“, Ukraina 2017, rež Anastasiia ja Mariia Starozhytska). Pressiteate järgi on see autoportreeline lugu armastusest, sõjast ja surmast. Autor Anastasiia Starozhytska ning tema sõdurist sõber Valerii Lavrenov jäädvustavad oma armastust sõtta kistud kodumaal, jagavad kirkaid tundeid ja intiimseid hetki vaatajatega. Nad on noored ja mässumeelsed, unistavad kooselust ning usuvad, et armastus võidab vägivalla.

6. „Pavlenski. Alasti elu“ („Pavlensky. Life Naked“, Venemaa-Läti 2016,, rež Darja Hrenova). Pressiteatest: „Pjotr Pavlenski, kaasaja Venemaa kõige mässumeelsem kunstnik, on valinud oma performance'ite väljendusvahendiks enda keha ja selle deformeerimise. Kunstniku kinninõelutud huuled ja okastraati mähitud alasti ihu Kremli ees on valulik reaktsioon riigis üha kasvavale autokraatiale.“

Pildid on posterid internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid