Elamuslik raamat, mida oli väga hea lugeda, aga millest mul on raske kirjutada just seetõttu, et kuskil sisimas pesitseb kartus seda head ära rikkuda, sest ei suuda meeleolu, mis raamatus valitseb, seda omal kombel ülevat tunnet edasi anda.
Maailmas kakeldakse palju teemal, kelle usk on õigem. Mitch Albomi tõsilugu „Have a Little Faith“ on üldinimlik ja lugeja silmaringi ning ellusuhtumist laiendav. Inimesi liitev, kuid samas nende erinevusi arvestav. Tahaksin seda pealkirja tõlkida umbes nii: „Olgu sul veidi usku“.
Nagu „Teisipäevad Morrie'ga“ puhul on ka nüüd autori vestluskaaslaseks oma surmale vastu minev erudeeritud ja elutark inimene. Tegu on Mitch Albomi esimese ja ainsa usuisaga, tema lapsepõlvelinna rabi Albert L. Lewisega, kes palub, et kirjanik valmistaks ette tema euloogia – õnnistavad ärasaatmissõnad. Albom tahab selleks usumeest paremini tundma õppida mitte ainult vaimulikuna, vaid ka inimesena. Raamat koosneb kaheksa aasta kohtumistest, vestlustest ja arusaamadest ning on ääretult südamlikult ning Albomile omaselt lihtsalt, kuid sugereerivalt kirja pandud.
Rabi Lewise kõrval on teiseks peategelaseks protestandi vaimulik Henry Covington Detroidist – väga kireva ja karmi elusaatusega mees, kelle vangla-aastad ja hirm ellujäämise pärast teda täielikult muutsid ja tema uskupöördumise tingisid. Ta oli lagunevas kirikus paikneva vaestekoguduse vaimulik, keda Mitch Albom aitama hakkas. Lewis ja Covington on väga erinevad inimesed, kuid neis on ka palju sarnast, kuigi nad kunagi elus ei kohtu. Aga neil on usk...
„Have a Little Faith“ ilmus Hyperioni kirjastuse väljaandena 2009. aasta septembris. Raamatu põhjal on tehtud ka film (2011). Mõlema peategelase kohta on rohkesti materjali internetis, näiteks Wikipedias.
Minu jaoks oli raamat huvitav ka mu elukutse vaatevinklist, sest selles väljendus ajakirjanduse parim külg, põhjalikult ja süvenemisega tehtud ajakirjanikutöö.
Siiski tundub mulle, et paremini sobib see teos lugemiseks mitte verinoortele elluastujatele, vaid juba mõningase elukogemusega inimestele, kes on elamisega jõudnud nii kaugele, et tahavad sügavamalt mõista, mis elu tegelikult on. Aga võib-olla ma eksin.
Tsitaate:
„This is a story about believing in something and the two very different men who taught me how. It took a long time to write. It took me to churches and synagogues, to the suburbs and the city, to the „us“ versus „them“ that divides faith around the world.“
„From our meetings I now knew he believed in God, he spoke to God, he became a Man of God sort of by accident, and he was good with kids. It was a start.“
Olulisel kohal on raamatus arusaam rituaalide vajalikkusest nii igapäevaelus kui ka usus: „Like Catholicism, with its vespers, sacraments, and communions – or Islam, with its five-times-daily salah, clean clothes, and prayer mats – judaism had enough rituals to keep you busy all day, all week, and all year.“
„“Mitch,” he said, „faith is about doing. You are how you act, not just how you believe.““
Raamatus on palju juttu sellest, et inimene ei pea kartma mitte surma, vaid nn teist surma: „The second death. To think that you died and no one would remember you.“
„How can different religions coexist? If one faith believes one thing, and another believes something else, how can they both be correct? And does one religion have the right – or even the obligation – to try to convert the other?“
„It’s the blending of the different notes that makes the music. The music of what? „Of believing in something bigger than yourself.““
„He could no longer teach, he could no longer string together beautiful sentences from that beautiful mind. He could no longer sing.“
„A eulogy is no more than a summation of memories, and we will never forget you, because we cannot forget you, because we will miss you every day.“
„With a little faith, people can fix things, and they truly can change, because at that moment, you could not believe otherwise.“
See oli neljas raamat, mida Mitch Albomi omadest nüüd järjestikku lugesin.
Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
No comments:
Post a Comment