Miks ma oma raamatule niisuguse pealkirja panin?

„Nooruse lugu“ on nüüd pool aastat müügil olnud. Selle aja jooksul on mult mitu korda küsitud, miks ma oma raamatule just niisuguse (tagasihoidliku, tavalise, vähekõlava ...) pealkirja panin.

Esialgu tahtsin raamatu pealkirjaks panna „Ma teile kirjutan“. Nii kutsusime rubriiki, mis kujunes mu tööaastail Nooruses kõige populaarsemaks. Noorte kirju tuli nõnda palju, et neist võinuks lausa omaette ajakirjanumbreid välja anda, kui ei oleks olnud pidevat paberipõuda.

Toimetasin seda rubriiki mitu aastat ja raamatu pealkirjaks sobinuks „Ma teile kirjutan“ ka  peatoimetaja töö üldnimetajana. (Samuti on üks lugu raamatus selle pealkirjaga.)

Aga juhtus nii, et parasjagu siis, kui Petrone Prindi palvel kirjutatud raamatu tekst 2016. aasta septembriks valmis, ilmus Mart Kadastiku elutööraamat „Nüüd ma siis kirjutan“. Minu kavatsetud pealkiri oleks pärast seda tundunud Kadastiku ahvimisena. Toimetaja soovitas kavatsusest loobuda.

„Nooruse lugu“ oli raamatu esialgne tööpealkiri. Pärast „Ma teile kirjutan“ äralangemist tekkis mul tahtmine, et ajakirja nimi raamatu pealkirjas sees oleks. Mõtlesin välja paarkümmend  varianti. Näiteks: „Kümme Nooruse aastat“, „Unustatud Noorus“, „Norgumatu Noorus“ (kirjanik Nikolai Baturini loos olnud väljend, mida raamatus ka mainitud on), „Murranguline Noorus“ (filosoof Jaan Rebase loos olnud väljend), „Noorusmurrangud“, „Nooruspuhangud“ (isiksuse sotsioloogia professori Igor Koni väljend), „Rahutu Noorus“ (kunagise populaarse laulu põhjal) jne.

Jah, ka üldtuntud laulusõnad „Ma ütlen veel üks kord, noorus ei tule iial tagasi“ käisid mu mõtetest läbi. (Ilmselt mitte ainult minul, sest pärast raamatu ilmumist pealkirjastas Priit Hõbemägi just nii raamatututvustuse  Eesti Ekspressis.)

Kõik variandid tundusid siiski kuidagi puisena ja lõpuks kujunes mu otsus esialgse tööpealkirja kasuks. Üks „aga“ jäi ikkagi... Kahjuks ei luba keelereeglid enam ajakirjade nimesid jutumärkidesse kirjutada. „„Nooruse“ lugu“ oleks selgesti andnud teada, et tegemist pole mu enda noorusmälestustega ja elulooraamatuga, vaid ajakirja ajalooga.

Minu meelest on raamatu pealkiri mitmetähenduslik. Noorus nii ajakirjana kui ka tollaste noorte elu- ja ajaetapina. Lugu aga kui ajakirjandusžanrite üldnimetaja – ajakiri ja ka mu raamat koosneb lugudest, mida võib lugeda lugejale sobivas järjekorras, vastavalt sellele, milline teema huvitab.

Mingil määral on pealkirja valikust juttu ka „Nooruse loo“ tagakaanel olevas tutvustuses.