Lauluread

Kui ma alles esimeses või teises klassis käisin (aastaarvud olid siis 1953-1955), olid kõigil lastel – nii poistel kui ka tüdrukutel – salmikud. Väga sageli kirjutati neisse niisugune salm:

„See maa, kus kestab talv nii kaua,

kus põld on kehv ja kivine,

kus muistsed mured katnud laua,

see jäägu armsaks sinule.“

Ma ei teadnud, kuskohast see pärit on ja kelle luuletusest, aga pähe jäi see kogu eluks, sest nii lihtsalt oli. Ja on.

Nüüd lõin salmikese Google'isse ja sain Miksikesest teada, et see peaks ka tänapäeva lastele hea tuttav olema. Tervikuna siis (salmide järjestuses pole ma siiski veendunud):

ME MAA

See maa, kus kestab talv nii kaua,    

kus põld on kehv ja kivine,    

kus muistsed mured katnud laua,    

on armas, armas minule.    

See maa, kus priius puudus kaua,

on nüüd vaba, mu isamaa.

Nii mitmed, mitmed leidsid haua,

kes läksid ta eest võitlema.

See maa, kus kestab talv nii kaua,

kus põld on kehv ja kivine,

kus muistsed mured katnud laua -

ta saagu armsaks kõigile.

Riho Pätsi „Lemmiklaulik. II : algkooli II klassi lauluvara“ sisukorras on veebilehel kirjas: „Vabaduspäevaks : „See maa, kus kestab talv nii kaua...“ / R. Päts ; sõn.: „Laste Rõõm“.“

22. detsembril 1951 kirjutas Vaba Eesti Sõna: „Jõuliseks kujunes meil ühislaulu viljelemine omariikluse lõpupäevil, mil ühise aktsiooniga loodi ja õpiti hulk ilusaid ühislaule, mis eriti sobivad laulmiseks tähtpäevadel ja koosviibimistel. Need on julged ja Sünnimaasse kiindunud eesti laulud, mille viljelemist tuleb jätkata ka paguluses“.

Nende laulude nimekirjas oli ka „See maa, kus kestab talv nii kaua“.

Pilt: üks ammune talvefoto minu fotode hulgast.