Varasematest NO99 etendustest olen näinud vaid juhukatkendeid ja järeldanud, et see teater mulle ei sobi. Nüüd hakkasin vaatama ainult uudishimust, et teada saada, kas pidupäevarännakule osaks saanud rohke kriitika on põhjendatud.
Ma ei oskaks ega tahaks end kujutleda seda vaatama pikas kleidis, vahuveiniklaas käes ja kõrged kontsad all, seistes rahvast tulvil ruumis, mõtted peomeeleolus hajevil. Ja ega see teles ülekantuna ka rõõmsalt pidulaudades istujate elevil ootustega klappinud.
Nüüd omaette süvenedes ja tähelepanelikult vaadates pakkus nähtu mitmesugust mõtteainet. Palju oli närvilisust, sisutühje või saamatult hüplikke kaadreid. Aeg-ajalt jäi selgusetuks, mida ühe või teise jupikese või sümboliga öelda taheti (näiteks koll, mis vist Riiast tuleva rännumehe rusuvaks unenäoks osutus). Võiks ehk öelda, et liiga palju rõhutati masendust, helgem pool, kuigi rõõmsaid nägusid ju oli, ei suutnud seda üle mängida. Tundus siiski, et tegijatel endil oli seda rännakut vahva teha.
Kohati oli sekka ka tugevama üldistusjõuga episoode (metsateema, kaasahaaravad lõpulaulud, meie parimate heliloojate muusika üldse, mõni hingega loetud katkend ka), aga kõigest kokku jäi mulle mingi kritseldusemulje, pidupäeva ootustele vastavat tervikpilti ei tekkinud ehk laulusõnadega öeldes: see pole see, pole see, pole see...
- - -
Tagantjärele lugesin ka Postimehest etenduse arvustust (https://kultuur.postimees.ee/4420357/kas-taas-liiga-tosine), mis kõike lahti püüab seletada. Nojah...
Jagan täielikult neid mõtteid. Aitäh.
ReplyDelete