Olümpiamängudel huvitavad mind enim suusahüpped ja laskesuusatamine. Esimene on imeliselt ilus ala, sest suusalend paneb unustama kõik ümbruses – jälgid ainult seda tohutut keskendumist, mis inimesest mõneks ajaks linnu teeb.
Seekordsetel mängudel tuleb hüppemärguande ootajatel tuulega maadelda – Simon Ammannist, keda ligi veerand tundi edasi-tagasi loksutati ja kes lõpuks läbikülmununa ikkagi hea hüppe sooritas, hakkas päris kahju. Ta on nüüd 35aastane, aga mäletan hästi tema uljast poisilikkust ja ehedat võidurõõmu sellest ajast, kui ta teismelisena suusahüpetes suuri tegusid tegema hakkas.
Tollal vaatasin telekast kõiki hüppevõistlusi, mida vaadata sai, ja olin päris hea tugitooli-suusahüpeteasjatundja. Teadsin hüppajaid ja nende treenereid, jagasin ka tehnilisi nüansse. Nüüd pole mul telekat juba hulk aastaid ja seetõttu on hüpete vaatamine ära jäänud ja suurem enamik hüppajaid minu jaoks uustulnukad. Vanast kaardiväest pole ju peale Ammanni, Kasai ja Ahoneni kuigi paljusid jäänud.
Nüüd siis avastasin vana naudingu uuesti Postimehe veebilehel taliolümpia vaatamise võimalusest, millel suurepärase kvaliteediga pilt. Väga ootan meeste suure mäe suusahüppeid, kui vaid see tuul...
Laskesuusatamisest võiksin ka peaaegu kõike teada, sest üks mu lähikondlane on selle ala suur fänn ega jäta võimalust võistlusi vaadata kunagi vahele. Seekord olen meie omadest eriti tugevasti pöialt hoidnud Johanna Talihärmale.
Aga nüüd siis kahevõistluse hüpped algavadki...
Pilt internetist.
No comments:
Post a Comment