Hulk aastaid on nende kolme hulgas olnud poja sünnipäev. Ei ole teisiti nüüdki, mil ta on juba ammu täismees.
Talvine pööripäev, millest alates hakkab jälle valgemaks minema. Selleks ajaks on enamasti kõik aasta tööd tehtud, suur kiire möödas, saab kokkuvõtteid teha või lihtsalt viimaseid nädalaid vabamalt võtta.
Vana aasta viimane päev ja eriti nääriõhtu – see habras ajaline piir aastate vahel. Mis sest et inimese poolt kalendriga paika pandud, ikkagi midagi tähistav, millekski uueks kohustav, uut hoogu andev.
Vanasti oli tähtis ema sünnipäev, kevadel, päev enne naistepäeva. Naistepäev meie peres kuigi tähtis polnudki, see, mis eelnes, oli olulisem ja muutis naistepäeva tuhmiks. Aga nii ema kui isa sünnipäevad on ammu mälestusteks saanud.
Enda sünnipäeval eelistan omaette olemist, tegelemist just sellega, millega tahan. Sõbrad juba teavad, et ma tol päeval kättesaadav ei ole.
Kui olin noor, siis oli jaanipäev mulle alati hästi tähtis päev. Aga sest saati, kui jaaniajal abiellusin ja mõned aastad hiljem lahutasime, ei ole jaaniaeg minu jaoks enam endiselt tiivustav. Pealegi hakkab pärast lühikest valget jaaniööd taas pimedamaks minema.
Kõikvõimalikesse usupühadesse suhtun küll võrdlemisi leigelt, kuid enamasti rõõmustan nendega kaasa, kellele need olulised on. Pühadega kaasnevat kommertslikkust ma ei armasta, postkaarte aga meeldib mulle saata ja, vist pisut enam, saada. Eriti siis, kui postkaartidel on ingleid, kellest paljusid saab näha mu inglipostkaartide kogul põhinevas blogis Suleke.
Minu foto.
No comments:
Post a Comment