Kirjatehnika minu koolitee alguses

Kui sekkuda meedias praegu hingitsevasse kirjatehnika- ja ilukirjateemalisse vaidlusse, siis mina küll ei saa öelda, et kirjatehnika õppimine oleks mul koolis tüki küljest võtnud. Kerge see päris alguses polnud, aga tulemus on end läbi terve elu õigustanud.

Kui ma 1953. a sügisel esimesse klassi läksin, hakkasime üsna kohe kirjutama nn viisnurk-sulega, mis sulepea otsas vastavas soonekeses käis. Need suled olid kõigile esimese klassi õpilastele kohustuslikud terves NLiidus ja oh kui palju tindiplekke need põhjustasid. Juba teekond tindipotini oli tindiplekkidega tähistatud, vihikulehed muidugi ka. Kuivatuspaber oli tollal hästi oluline.

Siinsel internetist leitud fotol on viisnurk-sulg esimene ja kõige suurem. Sellega tulid kõik paisud ja rõhud hästi välja, aga selle kasutamine oli päris vaevaline. Hiljem, vanemates klassides tulid riburada muud pildil olevad suled ja millalgi ka täitesulepead. Pastakatega hakkasin kirjutama alles ülikooliajal.

Aabitsas oli igal leheküljel kirjanäide õpitava tähe kirjutamiseks. Kirjatehnika esimest vihikut alustasime minu mäletamist mööda i-tähest ja sellega kaasnes minu jaoks tollal väga ülekohtune hinne. Kirjutasin väga hoolsalt ja tegelikult ka päris ilusti. Kui aga lehekülg täis kirjutatud oli, tõmbas mu pika patsi ots alles kuivava kirjatöö tindi laiali – leheküljele tekkis kaks pikka tindikriipsu. Õpetaja pani mulle hindeks „kolme“. Olin väga solvunud, sest see laialitõmbamine oli ju puhas õnnetus ning ma olin ometigi nii hoolsalt kirjutanud.

Esimest kirjatehnikavihikut ei ole mul vist enam alles, teine aga on küll. Sellest on selgelt näha, et mõne tähega olen vähem, mõnega rohkem maadelnud.

Kolmandas klassis oli mul juba päris kena kiri, arvan ma:

Oma käekirjaga olen seniajani rahul – kirjutada on mul tulnud elus tohutu palju, nii loenguid konspekteerida kui ka igasuguseid intervjuusid ja ülevaateid kirja panna.

Numbrite kirjutamine oli minu arvates tähtede kirjutamisest raskem. Esimese klassi esimesest aritmeetika vihikust on seda ka näha.

Aritmeetika vihiku kaanel on näide mu esimese õpetaja käekirjast.

Kõikide vihikute tagakaanel oli aga tollal kindlasti korrutustabel ja olulisemad mõõtühikud. Sestap kulusid need ka pähe.