Veel viis päeva (dokumentideta võõras linnas, kus naised petavad)

11.–15. jaanuar. Ajakirjandusest loetu mõjul valmistusin dokumentide taotluse sisseandmisele Tammsaare teel minekuks nii, nagu seisaks mul ees mitmetunnine ootamine pikas järjekorras. Valisin kaasa kõige paksema poolelioleva raamatu, peaaegu et oleksin  ka joogipoolist võtnud, et kui janu peale tuleb...

Aga võta näpust. Pildistama oli järjekorras kümmekond inimest, kes kolme kabiini abil kiiresti oma näolapi jäädvustatud said. Järjekorras jõudsin olla kümme minutit, kui juba minu number tabloole ilmus. Ei saanudki mahti raamatut välja võttagi. Teenindaja oli sõbralik, kõik sujus. Kolme päeva pärast tuli e-teade, et pass on valmis...

* * *

Elu tuletab ikka aeg-ajalt meelde, kui kiiresti muutub sõnavara tähendus. Mis vanema põlvkonna jaoks üks asi on, sellest saavad nooremad aru hoopis teisiti. Panin siinse eelmise postituse – Mõtiskledes kulgemise väest 1. – lingi ka FBsse. Kirjutasin selles ühest maailmakirjanduse tüvitekstist Laozi „Daodejingist“, mille Linnart Mäll 1979. aastal „kulgemise väe raamatuna“ tõlkis. Seepeale sain meili noormehelt, kes küsis, kas ka mina olen „kulgeja“.

Vastasin filosoofilises plaanis, et eks me kõik ole kulgejad, ja sain teise meili, milles noormees pahandas, et naised petavad ja „kulgevad“ ühe juurest teise juurde. Ta näis minus väga pettunud olevat.

Sain aru, et nii juhtus mitmel põhjusel. Et ma lingi panin oma raamatublogi „Tütarlaps linnast“ FB-lehele, siis arvas ta pealiskaudselt, et olengi tegelikus elus tütarlaps. Ka ei vaadanud ta ilmselt lingist kaugemale, vaid piirdus sõnadega „kulgemise väest“, mis temas trotsi tekitas. Jne. Kirjutasin siis talle vastuse, milles asja seletasin ja küsisin, kas „kulgejatel“ on praeguste noorte slängis mingi tähendus, millest ma ei tea. Vastuseks sain, et „kulgemist“ tõlgitakse endale tänapäeval „vabameelsuseks“ ehk „kui ei kõlba, tõmba uttu“. Ja tema tütarlaps olevat ta mõne aja eest maha jätnud…

Säh sulle siis sügavat filosoofiat!

* * *

Ärkasin hommikul mõttega, kui tore on see, et peaminister Jüri Ratas on lubanud taastada ammuse traditsiooni ja avada koos linnapeaga (kes too või tolle kt ka parasjagu poleks) sümboolselt Lühikese jala värava paksu ukse (pildil) all- ja ülalinna ehk Tallinna ja riigi vahel. Ansipi ja tema järglase ajal see traditsioon soikus, erimeelsused olid nii suured. Tuleb välja, et mitmenda põlve tallinlasena olen ennast seepärast kogu selle soikumisaja jooksul ahistatuna tundnud.

Foto internetist.