Will Self „Vihmavari“

Will Self
„Vihmavari“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2016.

Ma ei ole päris kindel, kumb variant oleks parem: kas lugeda Will Selfi eriskummalisel viisil kirjutatud romaani „Vihmavari“ (Umbrella, 2012) teadmata midagi selle ajendiks olnud sündmustest psühhiaatria ajaloos või teades, millega oli tegemist ja kuidas eksperiment kulges?

Mina olin viimast tüüpi lugeja, sest mu lemmikfilmiks on juba väga kaua olnud 1990. a tehtud mängufilm „Ärkamised“ Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosas ja sellega seoses lugesin mõned aastad tagasi läbi ka filmi aluseks olnud maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi 1973. a kirjutatud väga mahuka ja raske raamatu „Awakenings“.

Olen neist ka selles blogis kirjutanud, aga ärge toksake neid selle  teksti allosas olevaid linke siis, kui tahate Will Selfi romaanile läheneda „puhta lehena“, teadmata täpsemalt, mis ees ootab.

Oleks päris huvitav teada, kui palju kasutas Self oma peategelase arst Zack Busneri noore ja vana tegelaskuju loomisel seda, mida ta teadis Oliver Sacksist. Päris rohkesti fakte tundub klappivat, aga siis tuleb lugemisel tõrge, kui lugeda näiteks:

„Nii et hüsteerilise ahastusega silmitsi seistes surus ta sellele peale omaenda lihtlabase norutunde. Neil hommikutel, kui Busner oli morn, diagnoosis ta depressiooni, neil, mil ta oli morn, kuid oli ühtlasi joonud liiga palju kohvi, maniakaal-depressiivse psühhoosi. Ja hommikuil, mil ta klammerdus kraanikausi serva külge ja nägi peeglist endale vastu jõllitamas sassis juustega Vana Meremeest, kes ei suutnud talle silma vaadata ja kelle oimukohad kõmisesid musttuhande sürrealistliku retke riimidest, ajas ta habet, pani riidesse, sõitis Austiniga Friern Barbetisse ning pani esimesele vastuvõetud patsiendile olenevalt kulli ja kirja viskamisest diagnoosiks kas skisofreenik või hüpomaaniline, olles täiesti kindel, et kumb see ka poleks ... tuleb kõik pesus välja.“

Kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et Sacks niimoodi diagnoose oleks pannud.

Aga ega ei peagi uskuma. Romaan võib ju olla tegelikule elule põhinev väljamõeldis, kuid mitte see tegelikkus ise.

Busner noorena ja Busner vanana ei saa jätta mõtlemata postentsefaliidsete patsientide taasärkamisele, need mõtted jooksevad kõrvuti ja koos pikaajalise patsiendi Audrey Deathi mõtete ja mälestustega, segunedes nendega ja veel tuhandete allhoovustega sel määral, et romaani peab lugema väga tähelepanelikult saamaks aru, kes, kus, mis ja millal ning võib juhtuda, et sellest ei olegi võimalik aru saada, sest sõnad jooksevad Selfil pideva joana, moodustavad kujundeid, kogunevad lompidesse, võtavad siis jälle uue voolusuuna, puudutavad aeg-ajalt vihmavarju kui eset ja kui sümbolit, keerlevad läbi kümnete aastate, vahelduvad enamasti isegi taandridu jätmata tava- ja kaldkirjas, imbuvad siis jälle haiglakorpustesse mattunud patsientide ja neist rohkem või vähem hoolivate arstide argipäeva. Sekka ülevoolavalt palju ka eri ajastute kultuuri- ja olmetausta.

Ei ole kerge lugemine, ei ole. Aga huvitav on küll.

Tõlkija jaoks on see olnud keerukas töö. Kui tõlkija nime teada saan, panen siia kirja, praegu ei tea, sest raamatu tiitelleht pakub üht nime, impressum teist. Aga Triin Tael on minu arvates selle sõnade voolavuse ja aegade ning mõttekäikude ülekandumise vahendamisega väga hästi hakkama saanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

Teoses on ülirohkesti vihjeid kõikvõimalikele kultuuriväljunditele. Näiteks kohe päris raamatu alguses kõnnib peategelane inglise rokibändi The Kinks 1970. a loodud ahvmehe-laulu saatel. Panen selle siia:


Ja siin on viited eespool mainitud postitustele dr Sacksi tööst:
(Raamat) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2014/09/arkamised-awakenings.html 
(Film) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2008/01/rkamised-awakenings.html