Taoismikursuse online-ülikoolis võtsin käsile peaasjalikult sellepärast, et selle juhatas saatesõnas sisse Pekingi ülikooli maailmakirjanduse professor. Võimalus lisada varasematele teadmistele taoismist ja Laozi „Daodejingist“ n-ö otseallikast, hiinlaselt endalt kuuldut näis ahvatlevana. Tegelikkus osutus siiski teistsuguseks: hiina professor sõna ei võtnud, esimesel nädalal õpetas üks professor Havailt, teisel dublinlaste paar, kõik küll ka Hiinas loenguid pidamas käinud, aga oma loengutes siiski esindamas läänelikku mõttemaailma.
Võib-olla pidanukski see nii olema, sest DeTao Masters Academy kursus kannab nimetust „Taoism and Western Culture“. Teiste õppurite kommentaare lugedes nägin siiski, et ka neil olid olnud minu omadega sarnased ootused. Ka lootsime me kõik rohkem kuulda „Daodejingi“ kui kulgemise väe raamatu lahtimõtestamisest, saime aga küllalt suurel määral teada sellest, kuidas Hiina käsitleb taoismi printsiipe oma tööstuse ja põllumajanduse arendamisel (loodussõbralikud tammid, erosioonis kahjustunud maa-alade taastamine jne).
Teise nädala jooksul jõudsid paljud õppurid pahandada ka seepeale, et lääne ja ida (hiina) mõtteviise liiga skemaatiliselt vastandati, et näidetes kasutati propagandistlikult Mao Zedongi mõtteid ja et liiga palju rõhutati, et „Daodejing“ on Hiina sõdivate riikide ajastu (475-221 e.m.a) mõtteväljund, mis ehk rahuaja maailmale eriti ei sobigi.
Teise õppenädala lõpus, kui üks professoritest kasutas seletuses näidet, et „Daodejing“
on nagu vesi, mis võtab anuma kuju, leevendus õppurite pahameel. Nõustuti, et „Daodejingi“ mõistmine on idas ja läänes erinev, veelgi enam, see erineb ka neist kummagi maades eraldivõetuna. Ja veel – „Daodejingi“ läbilugemiseks kulub umbes poolteist tundi, sellest arusaamiseks ja selle järgi elamiseks aga kogu elu.
Kahe esimese nädala jooksul on „Daodejingist“ kui teosest käsitletud kaht peatükki - 11. ja 25. See on omamoodi huvitav lähenemine. Seletustes on arvestatud sedagi, et viimaste aastakümnete jooksul on asjahuviliste kätte jõudnud palju uusi materjale ja tõlgendusi, mille hulgas on ka Laozi vanemad tekstid. Kuid seni online-õpituga seoses tuleb ikka ja jälle kiita meie oma Linnart Mälli, kelle 1979. aasta tõlge ja selle sissejuhatus ikka väga head on.
Online-õppurid on paljudest maailmanurkadest, erineva taseme ja vanusega. Nii mõnigi neist soovitab taoismi kohta lugemiseks omalt poolt huvitavat. Ühes loengujupis oli juttu taoismi mõjust suurepärasele kirjanikule Ursula K. Le Guinile ja tema interpretatsioonist „Daodejingi“ käsitlemisel. Seepeale soovitas üks kuulajatest lugemiseks seda kirjakohta: A Small Dark Light: Ursula K. Le Guin on the Legacy of the Tao Te Ching and What It Continues to Teach Us About Personal and Political Power 2,500 Years Later, mis tõesti päris huvitavaks osutus.
Kaks nädalat taoismikursust on veel ees, võib-olla kirjutan millalgi ka neist.
* Laozi „Daodejing. Kulgemise väe raamat“. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. "Loomingu" Raamatukogu 1979 nr 27. Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Laozi „Daodejing“ Jaan Kaplinski tõlkes (2000.a): http://jaan.kaplinski.com/translations/daodejing.html
„Daodejingi“ on tõlkinud ka Tõnn Sarv, kelle „Tee väe raamat“ on raamatupoodides saadaval nii paber- kui e-raamatuna.
No comments:
Post a Comment