Paradoksaalsel kombel, näib vähemasti mulle, tulevad udus selged mõtted. Küllap seetõttu, et uttu ei tohi eksida ja alati peab mingi väljapääsu leidma. Udu hajumine toob õnnetunde, udujutt näib ühtaegu veidra ja põnevana, teeb korraga lolliks ja targaks.
Möödunud nädalal (24. nov 2012) rääkis Vene opositsiooniline ajakirjanik Julia Latõnina oma saates "Kod dostupa" muu hulgas vendade Strugatskite loomingust, mis veel kord tõestab, et kirjandus on mütoloogia lähisugulane, kuivõrd kirjanik on inimene, kes mõtleb välja maailma,
Selgelt piiritles Latõnina kirjanduse erinevuse ajakirjandusest. Hea artikli läbilugemisel saad aru, mida autor tahtis öelda. Kui see, mida autor tahtis öelda, jääb lugejale mõistmatuks, siis on tegemist halva artikliga. Kirjanduse puhul on teisiti: kui loed raamatu läbi ja saad täpselt aru, mida autor tahtis öelda, siis on see halb raamat.
Võib-olla udusel päeval võiks samal teemal targutada nii, et kirjanik võib udujuttu ajada, peabki ajama ning lugejale jääb üle selles udus ise tee leida, aga ajakirjaniku jaoks on udujutt välistatud.
* * *
Ka Vene kirjanik Boris Akunin käsitles oma blogis läinud nädalal vendade Strugatskite loomingut ning kirjutas Boris Strugatski surmaga seoses nii:
"Когда умирает кто-то из своих – из тех, кто занимал важное место в моей жизни, у меня кроме естественной горечи все время возникает еще какое-то глубоко спрятанное чувство, которое я все не мог себе растолковать. А сейчас вдруг понял.
Моих людей там становится всё больше.
Вечной памяти не бывает, но бывает память долгая и добрая. Это как раз про Бориса Натановича."
/"Kui sureb keegi omadest - nendest, kel on olnud tähtis koht mu elus, siis tekib mul alati lisaks loomupärasele kibedustundele veel mingi sügavale peitunud tundmus, mida ma pole osanud endale seletada. Aga nüüd järsku sain aru.
Minu inimesi on seal järjest rohkem.
Igavest mälestust pole olemas, kuid on kauakestev ja hea mälestus. Just see käib Boris Strugatski kohta."/
* * *
Veel jäi eelmisest nädalast meelde JR lahkumine - "Dallasest", filmilinalt ja elust. "Dallast" vaatasid selle tippaegadel pideva huviga mu vanemad, tihti ma ise ka. JR Ewing - Larry Hagman - oli nii meisterlik udujutu ajaja ja nii täpne oma äri huvides manipuleerija, et teda oli nauding vaadata ka neil, kes äriasjadest suurt midagi ei jaganud. Ja kaugeltki mitte ainult neil.
Umbkaudu 1984. a õppisin keelekursustel selgeks itaalia keele. Tol ajal polnud itaaliakeelset lugemisvara kuigi palju saada, ajalehtedest jõudis Tallinnas müügile ainult kommunistlik l'Unità, kus aga olid päris head majandusleheküljed. Neilt lugesin, kuidas JR krutskite ja vimkade kaudu ning abil õpetati Itaalia ülikoolides tudengitele mitmesuguste majandusprobleemide lahendamist. Väga hea õppevahend olevat olnud.
Võib-olla tasuks miskit isegi Euroopa Liidu majandusprobleemide lahendamisel eeskujuks võtta, kes teab?
* * *
Ja läinud nädala uduse ülevaate lõpetuseks veel üks, küll viimane, aga mitte väheoluline tõdemus: Mustamäe polikliinikus on väga hea vereproovivõtja. Kui esimesel korral läksin veeniverd andma veidi kartlikult, siis teisel korral sama laborandi juurde sattudes lausa rõõmuga - nii kergesti ja kiiresti tegi ta asja ära.
Minu foto: 26. nov 2012 kl 18 paiku õhtul.
No comments:
Post a Comment