Jätkan Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetuga.
---
Autor alustab 1982. aasta päevikut NLKP XXVI kongressi kokkuvõttega, millest olulisim on ehk, et tehti kõik selleks, et mitte lasta väljaspoole paista lahkhelisid parteis ja eriti rahvusvahelise kommunistliku liikumise küsimustes. Majanduskriis NLiidus on jõudnud selleni, et on vaja osta oma "peamise antagonisti" käest 25 miljonit tonni teravilja. Rahvusvahelisest elust aga kirjutab AT, et "hiinlaste, albaanlaste järel paljud meie endised parimad sõbrad julgesid kõigile teatada, et kuningas on ju alasti".
30. jaan 1982 maeti Suslovit. AT hinnangul on see tähtsaim surm pärast Stalinit. "Hall kardinal" Suslov hoolitses jõudude paigutuse eest riigi ladvikus. Ehkki ta oli "igavene teine", oli tal peaaegu sama suur ja vaieldamatu autoriteet kui "esimesel". Tal ei olnud oma inimesi, lemmikuid, teda võrreldi Savonarolaga, kuid ei peetud nii julmaks. Tema järglaseks arvati kujunevat Tšernenkot.
2. aprillil 1982 kirjutab AT, et Taškendist tagasi lennanud Brežnev ei suutnud jalul seista ja viidi otse lennukilt kiirabiga haiglasse. Rahvas imestas: äralendu Taškendist näidati "Vremjas", aga saabumist Moskvasse ei näidatud. Kui teda Vnukovost haiglasse sõidutati, siis tehti tänavad tühjaks, "paludes" inimestel siseneda hoovidesse ja trepikodadesse. Pokazuhha jätkus...
Moskvas muutub iga aastaga aktiivsemaks lihavõttepühade tähistamine. At hinnangul on see varjatud ühiskondlik protest. inimesed püüavad selle abil eemalduda valitseva korra korruptsioonist, ebavõrdsusest, ebaõiglusest ja matslusest, võimurite püüdest rikastuda, kiitlevast propagandast ja demagoogiast. Kõik on väsinud ka järjekordadest, metroos ja trollis trügimisest ning sellest, et isegi Moskvas pole midagi saada.
Oktoobris 1982 on AT päevikus jälle vihje EESTILE: "Loen ajakirjast "Družba narodov" (Rahvaste Sõprus) eestlase Jaan Krossi "Keisri hullu", jälle meist (st AT kaasaegsest Venemaast), kuigi tegevus toimub Puskini aegadel."
11. nov 1982 kirjutab AT, kuidas ta sai teada, et eelmisel päeval suri Brežnev ja kuidas "kõnekirjutajad" koos Poliitbüroo liikmetega talle nekroloogi kirjutasid. Järgmiseks partei- ja riigipeaks sai Juri Andropov. AT: "Tal on halb tervis ja vähe aega, et jätta jälg ajalukku. Tal pole aega kõhelda, kõikuda, ettevaatlik olla, see oleks ka ohtlik, sest nõrgestab ning edasi pingutada on siis raske..." AT pakuks Andropovile põhjalikku programmi, näiteks: 1. Likvideerida brežnevlik infrastruktuur - kõik need sugulased, muiduleivasööjad ja lemmikud, Moldaaviast ja Dnepropetrovskist kohaletoodud koos oma villade jm seesugusega, et riigi liider saaks astuda oma moraalsetesse õigustesse.
2. Tuua väed välja Afganistanist.
3. Poola küsimustesse mitte sekkuda.
4. Lubada sotsriikidel toimida nii, nagu nad tahavad.
5. Eemaldada SS-20 raketid Euroopast.
6. Vähendada sõjatööstuslikku kompleksi ja armeed.
7. Tuua välisministeerium partei KK alluvusse.
8. Lubada kõikidel dissidentidel minna välismaale.
9. Lubada sama kõikidele seda soovivatele juutidele.
10. Saata 70-80% ministritest pensionile.
11. Anda liiduvabariikidele ja autonoomsetele vabariikidele tegelik iseseisvus...
... Lisaks veel mitu punkti, mille täitmine oleks uue juhtimise kujundamisel tingimata vajalik. Ka akadeemik Arbatov on välja mõelnud oma, umbes samalaadse tegevusplaani. Kuid tuleb kohe öelda, et ei Andropov ega ka tema järglane, kuid temast konservatiivsem Tšernenko ei suutnud midagi sellist ellu viia, võib-olla ka ei julenud ega tahtnud. Alles Gorbatšovi saamisega NLKP KK peasekretäriks hakkasid asjad liikuma.
AT tähelepanek Brežnevi matustelt, kus ta seisis KK liikmete hulgas: "Mind hämmastas, et ainult mina seisin ja hiljem kõndisin paljastatud peaga. Ülejäänud 300 inimest olid oma karvamütsides ja ondatrates. Aga polnud ju 30 külmakraadi nagu 29. jaan 1924 (Lenini matuste ajal), vaid 7-8 soojakraadi. Hiljem väljendasid paljud, kes nägid matuseid telerist, oma imestust ja kohmetust selle kultuurituse ja vana rahvakombe suhtes ülesnäidatud hoolimatuse pärast."
Oma päevikus on AT pidevalt kirjutanud nurisevi oma vahetust ülemusest, rahvusvahelise osakonna kuraatorist (a 1955-1986) Boriss Ponomarjovist (1905-1995), kelle pidev unistus on saada Poliitbüroo liikmeks ja keda AT iseloomustab kui politseilis-propagandistliku mõtte- ja tegevusviisiga juhti, kes ei hooli absoluutselt tegelikest sotsiaalpoliitilistest protsessidest, vaid üksnes "propageerib edusamme ja paljastab imperialismi". See mees juhtis pikki aastaid rahvusvahelist kommunistlikku liikumist ja püüdles olema NLiidu suurim ideoloogiline mõtleja. Alles Gorbatšov saatis ta pensionile.
1. septembril 1983 lasti Sahhalini kohal alla Lõuna-Korea lennuk Boeing-747 269 reisijaga. See põhjustas NLiidu suhtes rahvusvahelise pahameele ning muutusid ka rahvusvahelised suhted. At arutleb pikalt võimaluse üle neid parandada, aga ka sellest, et "inimene nagu ka kõik ülejäänud pole individuaalsusena kellelegi vajalik, vaid üksnes kui millegi kandja minevikus ja olevikus, millegi niisuguse, mis on mingite inimgruppide või asutuste tegelike või kunstlikult loodud huvide jaoks vajalik."
17. nov 1983 kirjutas AT oma päevikus esimest korda pikemalt Gorbatšovist. keda iseloomustab elava mõistusega, suure veenmisjõuga ja teadmistega, oskustega argumenteerida ja majanduse hea tundmisega. "Niisuguste inimestega juhtkonnas võib NLiit tõepoolest saavutada selle, mida oleme taotlenud ja lubanud." Mõni aeg hiljem, juunis 1984 kirjutab AT, et Gorbatšov on hetkel kõige populaarsem Nõukogude riigitegelane välismaal, n-ö kroonprints, kõige huvitavam inimene suure tulevikuga.
Mõned sõnad Gromõko iseloomustuseks (dets, 1983): "Haaranud välispoliitika monopoli, mängib Gromõko selliseid prestiiži- ja diplomaatiamänge, nagu oleksime alles 1930. või 1950. aastates. Kui Andropov seda kaua kannatab, siis võime väga ohtlikult läheneda tuumaohule."
9. veebr 1984 suri Andropov. Tema järglaseks kõrgel ametipostil sai Tšernenko. AT: "Miks me oleme pettunud? Aga sellepärast, et meie suure riigi kõrgeimale ametikohale võib saada igasugune keskpärasus, keda saatus on juhuslikult näitelavale toonud. Seekord oli saatuseks Brežnev," kellega Tšernenko oli sõbrunenud juba Moldaavias ja kes teda endaga KK-sse kaasa tõi ning edutas. See oli hall ja vähearenenud inimene, ebakultuurne parteiametnik, "aparatšik" selle sõna halvimas tähenduses ja kurval kombel hakkas ta riiki juhtima siis, kui oli just-just alanud murrang võrreldes Brežnevi-ajaga.
TÕSIELUST: Brežnevile oli meeldinud film "Seitseteist kevadist hetke", mida ta oli vaadanud paarkümmend korda. Ükskord vaadates filmi lõpus teadet, et Stirlitzile omistati Nõukogude Liidu kangelase aunimetus, küsis Brežnev, kas see otsus on talle ka kätte antud. Ta tahaks seda teha. Juuresolijad kiitsid filmi peategelast, kuid Brežnev andnud mõne päeva pärast NLiidu kangelase kuldtähe ja Lenini ordeni näitleja Vjatšeslav Tihhonovile, keda Brežnev pidas päris-Stirlitziks.
16. okt 1984 kirjutab AT KK Sekretariaadi istungist, kus oli arutlusel religiooni osa Turkmeenias, ja jõuab ootamatule järeldusele: "...miks mitte saata kõik need turkmeenlased koos tadžikkide, usbekkide, EESTLASTE ja teistega pikalt ja pidevalt: las teevad iseseisvalt endaga nii nagu tahavad! Võib-olla paluvad kunagi, et nad tagasi võetaks."
11. märtsil 1985: "Chopin annab jälle, juba mitmendat korda esimesena infot, et NLiidus toimub ajastute vahetus." Suri Tšernenko. Oodatult sai tema järglaseks Gorbatšov.
(Järgneb.)
Eelmised osad:
Kahe ajastu päevik
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)
Kaugete aastate konspektist - 4. (1979-1981)
No comments:
Post a Comment