Pöördumatu

Mõned päevad tagasi potsatas mu e-posti hulka ühe väljaande tellimusepakkumine: "Rõõmusta oma ema". Ilusa mõttega ilus lause, aga tegi kurvaks, sest ema on ammu seal, kus sinililled silmadella, kullerkupud kulmudella ja kus ajakirju enam ei loeta.

Selle luuletuse kirjutasin 1985. a, kui mu ema kandis endas juba nähtavaid märke oma ajaliku elu lõpu lähenemisest. Kummaline on mõelda, et juba mõne nädala pärast saan sama vanaks, kui tema tollal oli. Ja kuigi ise juba aastakümneid ema olen, seostub emadepäev mul ikka oma emaga.

Pöördumatu

Järjest rohkem mu memm küüru vajub,
järjest suuremaks kasvab mu võlg,
järjest nukramad on sügissajud.

Järjest memm üha vaiksemaks muutub,
järjest ahtamaks läheb ta õlg,
järjest tööde jaoks päevi jääb puudu.

Järjest koonerdab enam ta saatus,
järjest raskem rinnal elusõlg.
järjest läheneb viimane vaatus.

Järjest rohkem mu memm küüru vajub,
järjest suuremaks kasvab mu võlg,
järjest kaotuse saabumist tajun.
(Minu luuletus, 1985, seni avaldamata.)

Pilt: postkaart minu lapsepõlveaastatest.