Kujunemine ja kulgemine

Olen taas vähendanud oma võlga eesti kirjanike ees ja lugenud nüüd järjest läbi mõned mitu aastat tagasi ilmunud asjad. Näiteks Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri", Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis neist kolmest minuga kõige rohkem kokku klapib.

Mulle on alati meeldinud päevikuid lugeda. Lapsena neelasin neid päevikuid, mis siis saada olid ja näiteks Gulja Koroljova saatusele sai Jelena Iljina "Neljandas kõrguses" vägagi kaasa elatud. Hilisemast ajast on mulle meeldinud näiteks Aleksandr Herzeni "Minevik ja mõtted", otse loomulikult Aino Kallase kõik päevikud ja üldse on see žanr oma inimeste kujunemise ja kulgemise lugudega minu jaoks alati huvitav. Iga päevik on kordumatu nagu iga elugi ja huvitav just selle kordumatuse kordumisega.

Ka "Flandria päevik" on ühtaegu väga kitsas ajaraamis, kuid ometigi avar kujunemise ja kulgemise lugu. Midagi ei juhtu. Lugeja istub nagu üsna aeglase rongi akna juures ja vaatab välja, aknale sabistab vaikset vihma, mõned nired voolavad allapoole, õues on udumärg, kohati aimub päikest... Ja nii sõidab aknassevaataja läbi Õnnepalu  mõttemaastiku, mis akna taga aeglaselt avaneb, kohati peatuma kutsub ja kohati lausa laiahaardeliseks mõtiskluseks kujuneb - ikka maailmast ja meist selles.

See on raamat, mis oma vaiksel moel justkui sunniks mõnd kohta mitu korda lugema, mõnd mõtet kaasa heietama, mõnest mõttejupist aga hoopis uut looma, ikka vastavalt lugeja aja- ja elukogemusele.

Lugesin kuskilt ühe kriitiku arvamust, et Õnnepalu võiks pika päeviku asemel veel ühe korraliku romaani kirjutada. Aga minu jaoks on see päevik hea lugemine, kulgemisega köitev, asjade ja asjaolude ajalikust ja igavikulisest olemusest pajatav. Ja kõik need vihmade voolamised, tilkumised, udustumised, küülikud põõsas ja käblikud põõsastel, kirjanik maamajas ja munk kloostris - kõik see käib just selle loo juurde, aga samas seob seda nii olude kui inimeste kaudu iga punktiga siin maakamaral meie lähedal ja meist kaugel.

Olen Euroopas üsna palju ringi käinud, aga kõik need käigud on olnud ikkagi mingis kindlas ajaraamis, kus mingil kindlal kellaajal on vaja väga täpselt kuskil olla. Väga vähe olen saanud mõnes meeldivas paigas püsida nii kaua, kui selleks soovi, mõtted rahulikult voolamas. Belgiast olen korra läbi sõitnud, mööda neid väga korras autoteid, mida Õnnepalugi mainib. Vilksatas mõte, kuidas saavad need teed nii korras olla, siis minugi peas. Aga sellist kohalviibimise rahu, millest "Flandria päevik" tulvil on isegi siis, kui autor selles kirjanike majas enam hästi püsida ei taha, pole ma tundnud. Raamat andis selleks hea võimaluse, koos kõige muu heaga, mida temast leida võib.

Käsi kibeleb "Flandria päevikust" mõnd meeldivat tsitaati välja kirjutama, aga...  neid oleks liiga palju.

* * *
Aga väljas on mai! Algab päikesega, rõõmsalt, ootusärevalt. Kaunis kuu, ilusamaid siin, kus me elame, valgete ööde sünniaeg, rõõmus aeg, mil me kõik nagu nooreneme, või mis nagu - noorenemegi!