Ali-baba

Täpselt aasta tagasi olin Tuneesias. Jõudsime berberite mägikülla Cheninisse Lõuna-Tuneesias Tataouine´i lähistel.

Siinsed majad on rajatud mäekülgedesse. Kaugel ja kõrgel terendab valge mošee. Otsustame selleni ronida, kuigi on väga palav. Berberite külades pole puid peaaegu üldse, kollakaspruunid mäeküljed tunduvad meile elututena, aga kohalike jaoks on need kindlasti omased ja elusad.

Paljud meie bussiseltskonnast ülespoole ronima ei hakka, sest peavad päeva liiga palavaks ja teed raskeks. Nad jäävad alla poekeste juurde. Otsustan minna vähemalt mošeeni, sealt edasi viib tee 12. sajandil rajatud kindluse varemeteni.

Minu ees läheb kebjalt mäest üles väga vana naine, seljas berberite huvitavalt värvikas, sedapuhku punastes toonides riietus. Üllatusega märkan, et suudan ronida temast kiiremini, kuigi tema teeb seda harjunumalt.

Mošee juurest avaneb ilus vaade. Hakkan tasakesi tuldud teed mööda allapoole minema, kui kuulen, et mind hüütakse. Kohalik giid viib osa meie seltskonnast alla mööda uut trepilist teed, kus on kergem liikuda ja meie omad kutsuvad mind ka sinna. Jalutame koos L-ga aeglaselt mäest alla.

Teele jääb pood, kaupleja osutab näpuga tumedapäisele L-le ja küsib, kas ta on berber. Siis kutsub: "Berber, tule siia!" ja viib L-i oma kaupluse sügavustesse. Vaatan ukselt, et ruumis, kuhu nad lähevad, on palju igasuguseid ehteid ja metallvaase, siis mõtlen, et ehk läheb L-il kauplemine ladusamalt, kui mind segamas pole. Kui kaupmees kellestki huvitatud on, siis püüab ta selle suhtes vastutulelikum olla.

Poe ukse ees on Nike mütsiga noormees, kes ütleb mulle "Ali-baba". Ju väidab ta, et L nüüd röövitud on. Hakkan naerma ja noormees tuleb minuga mingit lapsemeelset plaksumängu mängima. Ikka algul peopesad kokku, siis käeseljad ja lõpetuseks õhusuudlus. No mis mul selle vastu saab olla!

Tuneeslastes on võõraste suhtes palju lapsemeelsust ja usalduslikkust. Cheninis ei ole nad ka sugugi pealetükkivad.

L sai 1 dinaari eest oma tütrele kauni hõbeehte. Mina tundsin end mäkkeronimisest rõõmsana.
- - -
Tallinnasse tagasi jõudes oli lennujaamast võetud takso juht nii tõreda näoga, et naeratav Tuneesia näis korrapealt kauge ilusa muinasjutuna.

Mõned päevad hiljem avastasin, et see muinasjutt on tulnud mu unedesse kaasa sihvakate palmidena, valges rüüs naistena ja siniste ustega valgete ehitistena.

Tuneesiast kirjutasin selles blogis veel siin.

Pildil: Chenini, mai 2007.