Tagasi pildiringi algusse

Olin vist umbes 10-aastane, kui sain oma elu esimese fotoaparaadi. See oli peegelkaameraga "Komsomolets", mis pildistas laifilmile, oli kastkaamera ja tänapäevaste aparaatidega võrreldes suur ja kohmakas, aga omamoodi ilus ja mulle armas.Neid fotoaparaate toodeti aastatel 1946-1950, võib-olla ka veidi hiljem. Pildid tulid väga selged. "Ljubitelit" peeti küll paremaks, aga mina olin omaga rahul. Käisin ja tüütasin pildistamisega kõiki, kes ette sattusid. Ka siin blogis ühe varasema Nõmme-postituse kassipilt on siis tehtud. Kassi auks tuleb ütelda, et ta oli kannatlikum poseerija kui inimesed.

Aastaid kasutasin pildistamisel, ka juba ajakirjanikuna töötades, kõiksuguseid "Smena"-variante. Need olid juba kitsama filmiga, tunduvalt väiksemad ja mugavad komandeeringutel kaasas kanda. Pildistasin nendega Elbrust ja Baikalit, Kirgiisiat ja Baškiiriat, kõikvõimalikke kaugeid paiku, koduseid ja lähedasi muidugi ka.

Pildistamine oli meil kodus üksvahe nagu nakkushaigus. Isale meeldis fotodega tegelda ja tal olid kõik värgid filmide ilmutamiseks, piltide tegemiseks jne. Pojale meeldis ka pildistamisega katsetada. Onu pildistas palju ja meelsasti. See kõik oli aga veel mustvalgete piltide ajal.

Natuke hiljem pildistasin hullupööra palju slaide – karpe nendega on praegugi rohkesti ja ma ei oska leida võimalust, kuidas mulle meeldivamatest slaididest nüüd kerge vaevaga värvifotosid saaks. Ei tea, kas neid kuskil vanadest slaididest teha saab?

Siis tekkis paus. Isa vanad "Fed" ja "Zenit" jäid peremeheta, meil polnud enam endist huvi pildistamise vastu. Uusi läänemaiseid kaameraid me ei hankinudki. Reisidel olen fotografeerimisele eelistanud postkaartide ostmist. On tundunud, et selle ajaga, mis pildistamisele kuluks, näen oma silmaga rohkem ja jõuan nende hetkede muljeid paremini oma mällu jäädvustada. Head reisikaaslased on mu mitmel pool ilmunud reisilugude juurde alati ka oma fotosid avaldamiseks andnud.

Sel aastal hakkas järsku tunduma, et tahaksin jälle pildistada. Üks ees terendav reis on usutavasti nii huvitav, et seda tahaks jäädvustada. Ka ootavad kaugel viibivad sugulased ja sõbrad, et neile oma elust pilte läkitaksin. Põhjusi pildistada on palju, kasvõi akna taga varsti õide minevad valgete rooside põõsad või kaserohelus. Blogimine ja Karuema algatatud Fotojaht kipuvad ka põhjuste hulka.

Ja nüüd siis saigi väike pildimasin muretsetud. "Komsomoletsiga" võrreldes kohe väga väike. Ainult et vanad oskused on rooste läinud ja uued vajavad omandamist ja trenni...