Ei ole ma sõbrapäeva usku

No ei ole ma sõbrapäeva usku. Igasugune ninnunännitamine sõbrapäeva teemal ja pudipadipoodide kaubaküllus sellega seoses jätab mind täiesti külmaks. Miks peaksin ma sõpru meeles pidama just sel päeval, kui võin seda teha igal muul päeval. Liiatigi meeldib ka mulle enesele, et nad mind mitte ainult ühel kohustuslikul sõbrapäeval ei meenuta.

Tähtpäevade puhul on tore kingitusi saada. Aga veel meeldivam on see, kui pole tähtpäev, vaid on lihtsalt järjekordne päev meie elu päevadest. Kui mul kogemata mõnel tähtpäeval või kaubandusliku püha päeval jääb kingitus tegemata, ei hakka ma selle üle andmiseks järjekordset tähtpäeva ootama, vaid kingin siis ja tuletan inimest meelde siis, kui süda kutsub.

Sõprus ja armastus on minu elus alati olulisel kohal. Aga sõbrapäev ei ole. Võib-olla oleks siis, kui seda ka mu nooruses oleks peetud. Kuid ma ei tunne, et oleksin millestki ilma jäänud.

Vabandust, sõber, et ma ei tule sõbrapäeval sind külastama mõne kingitusega, ei too lilli ega saada südameid. Jah, ma tean küll kõiki neid tarkusi, mis väikestes sõbraraamatutes kirjas, nagu: sõprus on vikerkaar kahe südame vahel; süda on õnnelikem lüües teistele; sõbrad peavad kalliks teineteise lootusi... Aga ma loodan, et sina tead, et kuigi ma sõbrapäeval ei tule ja võib-olla isegi sind nii väga meelde ei tuleta, võime me teineteist (ja kui meid rohkem on, siis üksteist) meelde tuletada ja üles otsida ükskõik-mis-päeval. Koos naerda, koos mõtelda, koos unistada, koos tegutseda, koos ajas ja elus lennata...

Pilt on fragment minu kogus olevalt jaapani postkaardilt.