Võtame näiteks trepikoja oma 15-20 korteriga. Alumisel korrusel ei teata, mida üleval tehakse. Vastupidi samuti. Kauem koos elanud inimesed teretavad, uuemad teretavad ka vahel, aga enamasti hiilivad vaikselt mööda. Koerad hauguvad, kasse peaaegu pole kuuldagi, mõnel aknal ehk vahetevahel istuvad. Keldrikasse on ka väheks jäänud. Neile pole ju asu antud, kohati kasutavad kurjemad koeraomanikud neid lausa oma penide verejanulisuse treenimiseks, nagu hiljuti teleris näha võis.
Ühisosa majas on vähene, aga oluline: soojus, vesi, katus, rõdud, trepikodade puhtus, postkastid, prügivedu... Ühisosa nimel käiakse vahel ühistu koosolekul, aga see kipub olema üsna masendav ettevõtmine. Naabreid tuntakse suhteliselt vähe, aga oma trepikoja ulatuses on neist siiski mingi pilt kujunenud: see käib seal ja too teeb seda, selle lapsed on suureks kasvanud ja ära kolinud, sellel aga käib tihti lapselaps külas... Vanasti käidi naabritelt vahel soola, jahu või tuletikke laenamas. Enam mitte, sest turvauste avamine on paljudele üsna tüütu. Küllatulekud tuleb varem kokku leppida. Kõrvalparaadnast ollakse tähele pannud ka ehk mõnda tuttavamat nägu: võib-olla käib mõni sporditäht aeg-ajalt prügi välja viimas või laulustaar oma autot putitamas.
Aga inimesed on huvitavad ja toredad. Igasugused...Aja jooksul on paljud lahkunud, kas ära kolinud või elutee lõpetanud. Palju lapsi on siin majas suureks kasvanud, vähesed siia elama jäänud. Siin on olnud pulmi ja matuseid, kakluseid ja napsitamisi, sünnipäevi ja esimesi koolipäevi – kõike on olnud, kogu see rikkalik kaleidoskoop, mille nimi on Elu.
No comments:
Post a Comment