Kümme saab täis

See blogi saab täna kümneaastaseks. Sünnipäeva ümmargune number tähendab ühtlasi, et  olen tänaseks kümme aastat blogija olnud.

Esimesed kaks päeva oli mul üksainus blogi, kolmandal tegin teise – „Suleke“ saab ülehomme samuti kümneaastaseks. Mõlemad on kestnud tänini ja mõned blogid on veel lisaks olnud/tulnud; osalt justkui jätkuna ajakirjanikutööle, osalt meelelahutuseks iseendale.

Kas peaksin täna midagi erilist kirjutama? Või hoopiski midagi väga tavalist? Või lähtuda brittide soovitusest, et kui parasjagu väga head vestlusteemat pole, siis räägi ilmast? Näiteks viimasest lumepäeva metsaretkest, mis tänu sellele, et tsipake päikestki paistis, oli väga tore.

Ei, sellestki ma ei kirjuta, panen lihtsalt mõned tolle päeva pildid, selle hea inimese moblafotod, kes mind kümme aastat tagasi blogiga alustama keelitas. Aitäh!

Blogi sünnipäev seab ka rohkesti küsimärke, sest ega ma praegu tea, mis suunas „Kruusatee“ nüüd hargnema ja arenema hakkab ning kaua ja kas üldse kestab ja kasvab. Võib-olla sirgub otse, aga võib-olla kisub vinkavonkaliseks?

Võib-olla umbes samamoodi jätkata või ehk peaksin blogilugejate ja sõprade arvates sisus või kujunduses midagi kardinaalselt muutma? Ootan ettepanekuid, kui neid on, ja küsimusi, kui neid on.

Blogiaastad on olnud toredad, toonud ka enamasti meeldiva suhtlemise lugejatega ning uusi omaseks saanud blogitutvusi ja -sõprusi. Mille eest jällegi aitäh! Suur! Kohe hästi suur!

Ja aeg – see läheb nii kiiresti.

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“

Neil Gaiman
„Põhjala müüdid“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

See raamat võlus mind esmapilgust. Kargelt sinkjates põhjamaistes toonides vägevalt kaanepildilt vaatab vastu Odin, peas kaks ronka – kohe alguses saamegi osaliste loetelust teada, et „tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet“ ja „mälu“. Need linnud lendavad siia-sinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised.“ Köidet on mõnus käes hoida ning kirjapiltki lugeja jaoks silmasõbralik. Kujundanud on Liis Karu.

Muidugi on ka sisu igati vahva, sest kuigi Põhjala müüdid näivad meile olemuslikult tuttavatena, leiab nende iga ümberjutustaja neist põnevaid detaile, „tapmist, pettusi, valesid ja rumalust, võrgutamist ja tagaajamist“, elujõudu ja vananemist, mõtet ja mälu just enda nägemusele, kujutluspildile ja kirele vastavalt. Neil Gaiman on Põhjala müütidesse tõesti kirglikult suhtunud, juba sellest ajast, mil ta poisikesena neid esmakordselt luges.

„Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust,“ ütleb raamatu autor. Ja teisal: „Ajalugu, usk ja müüdid põimuvad ning meie peame mõistatama, ette kujutama ja oletusi tegema nagu detektiivid, kes taastavad ammuunustatud kuriteo üksikasju.“

„Põhjala müüdid“ on nii sisult kui vormilt väga poeetiline. Küllap peabki just niisugune olema teos, mis sisaldab üht võimalikku vastust küsimusele „kust tuleb luule. Kust tulevad laulud, mida me laulame, ja lood, mida jutustame?“ Gaimani ümberjutustatud müüdid hakkavad lugedes kaasa helisema nagu karge põhjamaine meloodia (seda kindlasti ka tänu tõlkijale ja toimetajale).

See helin võib olla ajendiks igasugustele eriskummalistele mõttekäikudele. Näiteks võivad siit ootamatut toetust leida „lapiku maa teooria“ pooldajad, sest „Põhjala müütide“ „maailm on lapik ketas ja selle serva ümbritseb meri. Maailma serval, kõige sügavamate merede ääres, elavad hiiglased.“

Nautisin raamatut täiega. Kübeke kahju oli ainult, et sisukorras lubatud 256. leheküljel asuvat autoritutvustust ei leidnud, sest raamat sai otsa 255. leheküljel. Aga kuivõrd on teada fakt, et Gaiman on eesti lugejate seas juba hästi populaarne, siis võib-olla piisabki tema tutvustuseks mõnest reast tagakaanel.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Kuulamisi ja lugemisi: raamatumüük, edetabelid ja muu

Mitme asjaolu tõttu, millest olulisim ehk mu enda „Nooruse loo“ müügilejõudmine eelmisel sügisel, olen viimastel kuudel päris hoolega vaadanud raamatumüügi edetabeleid. Need on tekitanud mitmesuguseid mõtteid, mida ma aga kirjandusmaailmas väikese tegijana pole sõnastama kippunud. Kuigi mul on suhtluskogemusi mõne kirjastusega, on seda liiga vähe, et teemas pädevat sõna sekka öelda.

Jaanuaris on aga ilmunud paar huvitavat artiklit, mille viited eeskätt enese jaoks talletamiseks siia panen, aga mida ka neile, kes kirjapõllul tegevad või sellest huvitunud, lugemiseks soovitan.

Katrin Pauts „Eesti kirjanik, õpi end müüma“.
Postimees, 4. jaan 2018.
https://kultuur.postimees.ee/4363067/eesti-kirjanik-opi-end-muuma

„Tauno Vahter: raamatumüügi edetabelite võlu, nipid ja pettused“
ERR, Kultuur, Kirjandus, 9. jaan 2018.
https://kultuur.err.ee/653019/tauno-vahter-raamatumuugi-edetabelite-volu-nipid-ja-pettused

Olin need viited just kopitud saanud, kui Vikerraadio tänases Reporteritunnis sama teema seoses kirjastusaastaga 2017 üles võeti, saatejuht oli Kaja Kärner ja kuulata saab siit:
https://vikerraadio.err.ee/v/reporteritund/saated/5e6bc3e9-d886-4671-8ae9-576b1e6194e2/reporteritund-kirjastusaasta-2017

Arutleti nii kirjastamise kui ka turundamise üle, samuti püüti vastata küsimusele, kas kirjastusi tuleb juurde või jääb vähemaks, kas edaspidi kirjastatakse vähem või veel rohkem raamatuid kui seni.

Kuigi teemadering on huvitav, puudub selle käsitlemisel teravus – ei taha ju ükski kirjatsura oma võimalikke kirjastajaid ära pahandada. Iseäranis Pautsi teksti puhul arvan siiski, et kui sellel oleks anonüümse kommentaari võimalus, leiduks arutlejaid rohkem, kas või oma raamatute isekirjastajate näol.

Foto internetist.