Novembrimutid

Õues ründavad mutid hilissügisest rohumaad. Naljakas, et mutihunnikud saavad alguse lähedalasuva garaažikooperatiivi „Mutid“ juurest. Võib-olla on need ühisusest väljavisatud mutid, kes nüüd ohjeldamatult mullahunnikuid tekitades ümbruskonnale kätte maksavad.

Toast avastasin pärast koiliblika lennu märkamist, et pahandus on juba sündinud, kuid pole õnneks vist siiski päris katastroofiliseks muutunud – jõudsin enne jaole, aga mõned asjad pidin küll lihtsalt ära viskama. Vaatasin internetist koitõrje õpetusi, sest vana head naftaliini, mida kunagi ammu selleks kasutati, ju enam vist ei tarvitata. Leidsin muude hulgast soovituse hakata kasvatama pelargooni, mis olevat hea koiehmataja. Loodetavasti on siiski ka lihtsamaid tõhusaid koitõrjemooduseid.

Koristus- ja korrastustöödega olengi peaasjalikult oma päevi sisustanud, sekka mõned sarjafilmid, millest praegu põnevaim ehk inglaste „Unustamatu“ 2. hooaeg ETVs, ja mõned raamatud, näiteks Mart Sanderi „Litside“ teine osa, mis oli üpris paeluv, ja üht-teist veel, millest ehk varsti ka kirjutan, kui tagasi tuleb blogimisevaim, kes vist on kuskile uitama läinud. Võib-olla on ta mutimullahunnikusse kinni jäänud?

Vaatamisi: „Paterson“ (USA 2016)

Taas leid ETV2 järelvaatamisest, tänase päeva seisuga järelvaadatav veel 3 päeva.

Alguses tundus, et küll venib. Algab esmaspäevast, kestab pühapäevani. Mitte just esmaklassilisest iludusest tagasihoidliku bussijuhi päevad väikelinnas. Mees on Paterson ja linnake on Paterson, nõnda siis on tegu mitte millegi poolest silma paistva Patersoniga Patersonist.

Alan Driverile sobib Patersoni osa, seda peaaegu kõigis detailides alates igahommikusest hellitlevast suhtumisest oma kaunisse ja andekasse naisesse, keda mängib Golshifteh Farahani, jätkudes igahommikuse tööleminekuga, bussiroolis pealtkuulatud kõnelustega, igaõhtuse rutiinse jalutuskäiguga „issi viib su välja“, mis tipneb koos sõpradega baaris veedetud minutitega, ja muidugi igal vabal hetkel salamärkmikku vabavärsside kirjutamisega.

Film on hästi leebe, poeetiliselt sujuv, nagu rahulikult voolav vesi, siis aga tulevad ette takistused mitmesuguste juhtumuste ja kohtumiste näol ja vaikne vesi muutub koseks.

Otsustav roll on sellel, keda „issi viib välja“, aga ma ei hakka seda siinkohal lahti kirjutama, et võimalike tulevaste vaatajate filmielamust ära rikkuda. See, keda välja viiakse, pälvis Cannes'i filmifestivalil oma osatäitmise eest auhinna, kuid juba postuumselt – filmi lõputiitrites on rida Nellie' mälestuseks.

Kuskil tagaplaanil väljendub filmi lavastaja, kultusrežissöör Jim Jarmuschi usk sellesse, et ka igas nii näiliselt kui ka tegelikult igavas väikelinnas võivad elada oma kangelased, oma armastus- ja põnevuslood, oma suured luuletajad ja tulevased suurmehed.

Helge film oli. Eriti meeldis mulle tegevust kokku võttev ja peategelasele uut jõudu süstiv kõnelus filmi lõpul, mida võiks nimetada Ahaa-elamuseks. Kõik kokku jättis hea tunde.

- - -
Filmi sattusin vaatama tänu Tartu Linnaraamatukogu väga heale blogile „Raamatukava. Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“ ja soovitan lisateabe jaoks lugeda seda postitust.
Piltidel on filmiplakatid.

Hetkeseis

Eelmise postituse nurinad on meelest, kõik laabub taas. Eile oli ilus päev. Tegime tasa hingedepäevaks tegemata jäänu ja käisime surnuaial haudu korrastamas. Palju lehti oli riisuda, aga nüüd on kõik kena ja puhas, valmis talveks. Abivägi pesi kodus ka aknad ära, aitäh, pilk väljapoole sai kohe palju selgemaks. Ilm üritab vihmutada.

Kõik on kuidagi tasahilju ootusärev, aga mida või keda oodatakse pole justkui päris selge. Nooremad blogijad arutlevad surma teemal. Nüüd, mil mul on elada jäänud märksa vähem kui juba elatud on, ei kipu ma sel teemal kaasa rääkima. Niikuinii on elutee alati ühesuunaline ja see teadmine kui vaidlemisele mitte kuuluv tuleb lihtsalt omaks võtta. Elujõud kulub elamiseks. Ja nii ongi kõige parem.