19/09/2017

Karl saatis tervitusi

Ilmselt armastab Karl ristsõnu lahendada. Nimelt tunnustavad paljud meie ristsõnad Rumeenia ainsa linnana Iași't. Igatahes on Karl pikemaks peatumiseks valinud just selle, Rumeenia esimese ülikooli asutamisega kuulsaks saanud linna lähimaad. Pruti jõe kallastel kvaakuvad konnad on selles arvatavasti kõige rohkem süüdi.

Kindlasti on Looduskalendri must-toonekurgede kaamera jälgijad juba aru saanud, et Karl on nende kureperede isa, mida nüüd juba paar suve vaadatud on. Tänavu kasvatas ta koos Katiga lennuvõimeliseks kolm tütart. Kus Kati ja tütred praegu viibivad, pole teada – arvatavasti on ka nemad õnnelikul teekonnal lõunamaale.

Aga Karl on seal Iași kandis juba mitu nädalat ja mitmendat sügist oma pika lennuretke vahepeal jõudu kogumas. Sealsetele linnuvaatlejatele näikse ta olevat hea tuttav. Tema „seljakotist“ ilmuvad ju rännuandmed nii rändevaatluskaartidele internetis kui ka must-toonekurgede hinge- ja eraelust huvitunute arvutiekraanidele. Oma rõngastusnumbrit näitab ta ka meelsasti. Karli on mõni päev tagasi pildistatud ja tema kohta on ilmunud ka kirjutisi. Nendest saab lugeda Looduskalender. ee foorumis (211. lk).

Mulle tegi nende piltide nägemine rõõmu, nagu oleks healt sõbralt tervitusi saanud.

Ja ajal, mil kured on teel soojale maale, on meeldiv ka see, et majaseinad juba praksuvad, nagu ikka kütteperioodi alguses, ja torud on leiged (tänavu nädal aega varem kui eelmisel sügisel).

Foto on laenatud FB leheküljelt SOR Iași, 14. sept 2017.

18/09/2017

Tuttav, kes kogus naeratusi


Kord ammu oli mul tuttav, kes kogus naeratusi. Astus lihtsalt tänaval inimese juurde ja palus teda naeratada. Enamasti naeratati. Mõni küsis, miks. Mõni ei naeratanud, vaid vaatas kurja pilguga. Siis naeratas mu tuttav ise. Ta naeratas nii neile, kes talle naeratasid, kui ka neile, kes talle ei naeratanud.

Siis otsustas ta naeratusi jäädvustada. Ostis fotoaparaadi, astus inimese juurde ja palus teda naeratada. Enamasti naeratati, lubati ka pildistada. Mõni ütles kohkunult, et ei taha pildile jääda, sest hambad pole ilusad. Mõni jälle naeratas ka ilma hammasteta. Mõni ei kavatsenudki naeratada, vaid sai kurjaks. Päris pahaseks kohe. Mõni käratas, et ärgu tuldagu teda segama. Siis naeratas mu tuttav ise. Ta naeratas nii neile, kes pildistada lubasid, kui ka neile, kes talle ei naeratanud.

Aastad läksid. Fotosid naeratustest sai järjest rohkem. Kord arvas tuttav, et peaks hakkama neid albumisse panema. Ostis paksu albumi ja fotonurgad ka. Aga suri enne ära, kui pildid albumisse jõudis panna.

Tuttava lesk vaatas veel hulk aastaid neid naeratusi. Ühel päeval aga sidus pildid paelaga kokku ja sõitis sõbrannale suvilasse külla. Vaatasid sealgi neid naeratusi ja otsustasid siis pildid ära põletada. Lõkketules said naeratustest tillukesed lendlevad sädemed. Siis kustusid needki.

Kes ütles, et naeratus on tugevam kui surm?

Pilt internetist: „Naeratav ingel“, tuntud ka kui „Reimsi naeratus“, paikneb Reimsi katedraalil ja on loodud millalgi ajavahemikus 1236-1245.

13/09/2017

Tänane vikerkaar


Tänane vikerkaar kl 14.42 pärast tihedat vihmasabinat. Lennuk lendas kaare alt läbi, aga oli nii tilluke, et moblafotole ei jäänud. Sajujärgne õhk oli hingamiseks imepuhas.

Aga muidu tundub mulle, et vana tuttav sügisväsimus on käes.  Kuigi puud pole veel sügiskirevad ja kaselt pudenevad kollased lehed alles ükshaaval. Pihlakad, jah, nemad on ammu punased. Siiski ajavad tuuleiilid mu mõnikord tasakaalust välja.

Siis peaks vaarikamoos aitama. Ei saa ju olla nukker ja viriseda, kui sul on vaarikamoos. Aga mida pole, seda pole. Sööme siis maasikamoosi...

1140.