August. Lõpp. Nurgatagused kritseldused

Hing keeldub augusti lõppu suve lõpuks nimetamast. Las suvi kestab kalendrisuve alguseni. Mis sest, et lapsed septembri alguspäeval kooli lähevad. Alati on mindud. Ega suvel sellest midagi pole - tema jätkab ikka oma taktis ja tempos, vaheldades kuuma ja jahedat kuni sügisvihmadeni välja.

Nurgatagustesse on selle suve jooksul uusi kritseldusi tekkinud. Võib-olla saavad nende loojatest kord kunstnikud. Natuke nõudlikkust oma "loomingu" suhtes tuleks neile kasuks. Või natuke kooliharidust.

Hariduslistis kirjutas üks õpetaja, et taas algaval kooliajal peab õpetaja jälle võitlema... mobiiltelefoni näppimisega. Räägib ta klassi ees midagi, ei jõua see kuulajateni, sest nemad näpivad moblasid. Noomib ta kedagi, ei jõua seegi kuulajani, kes näperdab oma mobla kallal. Ei tea, kas kiitustki kuuldakse, kui üldse on mille eest kiita.

Olgu, kuidas on, aga et juba pilte tehtud sai, panen siia kritseldustele lisaks paar vaadet Mustamäe haigla ehitusele või õigupoolest vist laienemisele.

August. Lõpp. Punaste pihlakate aeg...

Maailm toimub

Hommikul nägin aknast lennukit mööda lendamas lennujaama poole. Oli teistmoodi kui tavalised lendajad, tundus tohutuna. Aga selle suuruse kohta oli lennumürin väike, ei häirinud.

Tund hiljem olid Postimehes pildid USA õhuvägede transpordilennukist, mis tõi Eestisse Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama peatseks visiidiks vajalikku tehnikat. Tundsin nähtu ära.

Sündmused Eestis seostuvad järjest rohkem oluliste maailmasündmustega: valus sõda Ukrainas, NATO tippkohtumised, Euroopa Liidu juhtide arutelud, Obama visiidid jne. Loetelu saaks pikk - ajaloosündmuste vulkaan on purskama hakanud nagu ka pärisvulkaan Islandil.

On, millest mõelda.

Aga kõige selle taustal tajun järjest rohkem oma põlvkonna Eestis sündinute suurt õnne: me sündisime küll vahetult pärast suurt sõda, meie elu on kohati olnud lausa revolutsiooniliselt keeruline, aga meile on siin olnud kingitud rahuaastad - aeg elada, aeg luua. Paari aasta pärast saab - kui saab - neid 70.

Postituse pealkiri on laenatud Georg Maureri luulekogult.
Fotol on pilvelohe 24. aug 2014.

Noblesse oblige

Tundub, et kuumalaine ajas nii mõnegi pea segi. Kroonika "suuruudist" nähes tekkis mul kohe kaks uitmõtet.

Kuna ma Tallinna kohvikuid enam kuigi hästi ei tea ei nime ega asukoha järgi, siis tõik, et kuum sündmus leidis aset kohvikus Komeet, tõi mulle meelde nõukaaegse Komeedi kohviku (mis minu mäletamist mööda kuskil Pelguranna kandis asus; asja uurides selgus siiski, et olin Komeedi Saturniga segi ajanud ja Komeet asus toona Mustamäel TPI läheduses ja oli tudengite hulgas üsna pöörane peopanekukoht). Nojah, sellega seoses siis mõtlesin, mis meie "esileedil" küll öö ajal seal otsida oli. Hiljem muidugi mõistsin, et tänapäeva Komeet asub veidi teises kohas.

Teine mõte puudutas käitumisguru, kes hiljuti elavate kirjast lahkus: hea, et ta juhtunut ei näinud. Tolle väärika proua arvamus käitumiskultuurist ja sellest, et seisus kohustab, oleks kõva obaduse saanud.

Võtmesõna on väärikus, sest seisus tõepoolest kohustab. Tuli meelde meie presidendi esinemine Johann Voldemar Jannseni mälestusmärgi avamisel Pärnus 1. juunil 2007. Tsitaat sellest:

"Ent seisusel on ka teine tahk. Me teame ütlust noblesse oblige, otseses tõlkes aadliku seisus kohustab, demokraatlikus ühiskonnas aga selle lühivormi seisus kohustab. Ja ajakirjanikel, kes rõhuvad oma neljanda seisuse staatusele, tuleb mõista, et seisusel on oma kohustused."

Küllap siiski mitte ainult ajakirjanikel...