Üks rahulik paik

Üks rahulik paik Mustamäe nõlva all Glehni lossi lähedal on Glehni perekonna rahula, kuhu von ise küll kunagi maetud ei saanud. Praegu voolavad seal kevadveed, vahel käib päris kenasti hooldatud pargikeses (Tallinn, Lossi 13) mõni uudistaja. Väidetavalt saanud Glehn oma ajal sellelt rahuplatsilt otse oma lossi vaadata, aga praegu on majad ees.

Rahula lähikonnas tatsab üks paks ilvest meenutav kõuts. Pildile ei kipu. Läheb vist mõnda soojemasse kohta päikest püüdma. Õige kah, sest ega siin muud teha ole, kui vee voolamist vaadata ja igavikust mõelda

Kõik on veel natuke justkui väsinud ja hall. Õige kevadine sära on alles tulekul. Ometi on mõni puu seda juba okstesse püüdnud ja sellisena metsa tuhmrohelisel taustal väga silmapaistev. Isiksuse sära, mis muud...

Minu fotod, 28. aprill 2012.
Vaata ka: Nikolai von Glehn - Nõmme Gaudi.
Vaata ka: Missioonitundega veidriku mängumaal.

Kollakasrohelise liblika suvi

Kõiksuguseid suvesid on olnud. Valge liblika suved. Kirju liblika suved. Tumedamate ja heledamate liblikate suved. Aga kollakasrohelist liblikat ma ei mäletagi esimesena näinud olevat. Ju siis tuleb hoopis teistmoodi suvi kui tavaliselt, oma üllatustega, oma kaunite leidudega ja kordaminekutega - kollakasroheline suvi.

Värvivarjundite üle võiks vaielda. Mis ühele kollakasroheline, see teisele ehk hoopis rohekaskollane. Võib-olla suvigi sellest teistsugune. Võib-olla... Aga see näib hetkel tähtsusetu. Ilus liblikalend oli, hulk aega mu vaatepiirkonnas, enne kui ära lendas. Õnnelik päikeses. Ja kõik talvest veel kaasa tulnud ja kevadet üle elada tahtvad kahtlused ja kõhklused taganesid selle kollakasrohelise liblika ees. Mis tähtsust neil enam on, kui tuleb kollakasrohelise liblika kollakasroheline suvi.

Enne pilvede kevadist nuttu

Tavaline päev, veidi tööd, veidi iseendaga olemist, veidi pilvi, veidi päikest. Hea, et tavaline.

Eilne päev, näe, ähvardas ebatavaliseks keerata. Neljandalt korruselt alguse saanud veevool jõudis läbi mitme korruse lae kaudu juba minugi koju. Õnneks jõudsime trepikoja vee keldris enne kinni keerata, kui suuremad kogused kaela oleksid tulnud. Läks tõesti õnneks. Vastasel juhul oleks jälle olnud selline veeuputus, nagu neid siin blogiski kajastanud olen -- ja juba neljas viimase kolme aasta jooksul. Niisiis ei läinud see päev vett vedama, kuigi palju ei puudunud.

Tavalised päevad on oma rütmiga, et töö edeneks. Tänane soojus meelitas välja, kuigi akna alt viimase lume hanged veel päriselt sulanud pole. Inimesed õues on sõna otseses mõttes igasugused: kes rohketes vattides, sallid ümber kaela keeratud, mütsid kõrvuni peas; kes nagu rõõmsad hõlmatiibadel lehvivad hoogsad linnud, juuksed tuultele valla.

Vaatasin ilmateates lubatud tõeliseks esimeseks kevadsajuks kogunevaid pilvi ja mõtlesin:

võib-olla et pilved on

taevaste kirjad maa peale

ja kui me neid lugeda

ei mõista

siis nad nutavad

Minu foto, aprill 2012.